Psühholoog Tõnu Ots: milleks sõprus, kui on sotsiaalabi?!

«Mulle kirjutas kord üks neiu ja kurtis, et poiss ei tahtvat teda sõbraks pidada, sest peab teda lollakaks. Tüdruku mure oli sõnastatud nii: «Kuidas ma peaksin riietuma, et lollus välja ei paistaks?» Kõlab naljakalt, aga kui mõtlema hakata, kas pole see märk pealetungiva beibekultuuri mõjust? Et kui välimus on okei, pole sisul suhete jaoks üldse mingit tähendust,» mõtiskleb elukogenud psühholoog Tõnu Ots, keda suur osa inimestest tunneb kindlasti hoopis doktor Noormannina.

Suhete- ja perenõustajana pikaajalise kogemusega Ots tunnistab, et tal pole kunagi õigust inimese mure üle naerda, kuid mõni rumalus on olnud lausa nii suur, et seda parandada ei saagi. «Siis aitab küll ainult väljanaermine! Nii tuli kord perenõuandlasse neiu, kaks poissi kaasas, ja rääkis, et need mõlemad väidavad teda armastavat. Tehku nüüd doktor noormeestele vereproov, et teada saada, kumb ikka rohkem armastab! Muidugi, teaduse arenedes usume üha rohkem igasuguste analüüside võimekusse igal elualal ja võib-olla on tõepoolest levinud arusaam, et ka tunnetes orienteerumiseks vajame vere- või uriiniproovi,» muigab psühholoog. 

Tema sõnul koosnebki elu pidevast suhestumisest ning ühel või teisel viisil suhtlemisest. Need jagunevad väga laias plaanis kaheks: isikustatud ehk personaalsed ja sotsiaalsed ehk ühiskondlikud hoiakud. «Kõnealused vastastikused suhted – armastus ja sõprus – kuuluvad meie isikuomaduste juurde ja teevad meid isikliku tundeelu kaudu isiksuseks. Teine võimalus on salata või suruda maha meie taotlus vastastikusele ja olla nii-öelda maailmakodanik, kes elab ideede, aadete, töö ning raha nimel. Aga siiski on midagi sellist, mis ennast ise esimestesse tähtsusridadesse trügib – see on meie elu psühhosfäär, keskkonnamõjud.»

«Noored pidid ühes viimastest küpsuskirjanditest arutlema teemal «Kas elada endale, sõprusele või ühiskonnale?». Ma ei lugenud loomulikult kõiki, kuid üllatavalt palju oli neid, kes nägid oma tulevikku just ainult enda ja oma hedonismi nimel elades. Teise äärmusena märkasin, et meie psüühilist eluruumi on üha rohkem hakanud täitma globaliseerumise ja mütosfääri mõjud. Elamise kvaliteeti määrame üha rohkem sotsiaalsel õige-vale, mitte personaalsel hea-halb käitumisskaalal ja lähisuhete väärtushinnangud devalveeruvad,» tunnistab Ots.

Psühholoogide seltskonnanaljade seas on kalambuuritsetud järgmise soovitusega: kui ikka vastuarmastust leida ei suuda, armu iseendasse! «Raske südamega pean kuigivõrd tunnistama, et pole see enam nali ega midagi! Me segame koole, vahetame elukohti, lahutame abielusid, ning kõik see toimub suuresti ka noore inimese sõprustunde kujunemise arvelt. Parafraseerides ühte lauset loetud kirjandist, siis «milleks sõprus, kui on sotsiaalabi?!».»

«Headuse vastandmõiste on kurjus, ükskõiksus, hoolimatus. Nii et mõelge ise, milline oleks maailm ilma headuseta.» Foto: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Sõpruse tunnetamine on väärtuslikum kui armastus ja intiimsus

Sõprusel on palju tähendusi, tõlgendusi ja vorme. «On sõpruskonnad, rännuklubid, spordisõbrad, filmisõbrad, raamatusõbrad, kirjasõbrad ja ka lihtsalt tuttavad, keda oleme samuti sõpradeks hakanud nimetama,» kirjeldab Ots. «Meie arengu varasemal ajal sõprust kui tunnet ei olnud, oli vaid pragmaatiline karjainstinkt, mis sundis ürginimesi karjadesse kogunema. Praegu on see nii looduses: linnuparved, loomakarjad, aga kuigivõrd ka noorte inimeste juures, kes mingile identiteedile tuginedes kampadesse kogunevad.»

Sellest karjainstinktist on areng kujundanud intellektisisuna sõprustunde ja kõigile arusaadavamalt seletab psühholoogia seda inimliku headusena. Siit tulenevad samasisulised määratlused nagu sõbralikkus, heatahtlikkus, heasoovlikkus, hoolivus. «Nii tähendab sõprus ja sõbralikkus eelkõige inimloomuse tähtsaima omadusena inimlikku headust,» ütleb Ots. «Headuse vastandmõiste on kurjus, ükskõiksus, hoolimatus. Nii et mõelge ise, milline oleks maailm ilma headuseta.» Ta lisab, et peale üldinimliku headuse on igaühele ihulähedasem sõprustunne – seos kellegi teisega. «Ja selle tunnetamine on inimesele väärtuslikum kui armastus või intiimsus,» teab doktor.

Sõpruse kolm tingimust

Kuigi meie keelepruugis on väljend sõprade otsimisest või leidmisest, on selles protsessis sõnaõigus kaasa rääkida meie organismi raskesti seletataval alateadvusel. «Küllap on igaüks märganud, et igast suhtest või suhtealgest sõprust ei kujune. Ometi pole sõpruse otsimine ka päris mõttetu tegevus, sest see annab ajule võimaluse sõbraks sobivaid suhteid leida ja kontrollida. Ajul on teadusele seni lõpuni selgusetu võime teadvuse osaluseta inimestevahelist sobivust leida,» selgitab doktor Ots.

Sõprusel on psühholoogi sõnul üks tähtis tingimus, mida näiteks armastusel ei ole. «Armastus saab olla ka ühepoolne tunne teise inimese vastu. Tuleb ju ikka kõigepealt õnn armastada ja alles siis hakkame lootma ka õnne armastatud olla. Ega seda õnne sageli ei tulegi! Aga sõprus sellise ühepoolsusega ei lepi! Nii on sõpruse tähtsaim nõue, et see peab olema kahepoolne vastastikune tunne,» räägib psühholoog. «Teine eeldus sõpruse kujunemiseks on nõue, et sõber ei reedaks, ei kahtleks, ei kasutaks mind ära. Kolmandaks on sõprusse peidetud ka suurem või väiksem kübe armukadedust. Meile teeb ikka valu, kui minu sõbral tekib kellegi kolmandaga usalduslikum ja lähedasem suhe kui tal minuga on. Nii tekib omalaadne suhete gradatsioon, mis selekteerib meie teadvuse jaoks välja sellised mõisted nagu «minu parim sõber» ning «minu tõeline sõber». Nii või teisiti – sõbraks ei saa niisama hakata. Sõprus vajab kujunemiseks aega.

Tunnet pole õige keelel kanda

«Tunneteuurijad väidavad, et neid tõelisi sõpru ei saa juba meie endi teadvuse sisekonkursi ohus palju olla ja selle jaoks varumeeste pinki ka eksisteerida ei tohiks. See lahjendaks sõpruse olemust meie endi silmis,» tõdeb psühholoog. «Kaldun arvama, et selle tõelise sõbra tiitliga suhteid ei suuda me läbi elu kanda rohkem kui võib-olla viit või kuut.»

Kõige püsivamaks peetakse nooruspõlve sõprust. Kui lugeja just päris noor ei ole, võiks nüüd oma sõpruskonnas väikese inventuuri teha! «Küllap avastate, et noorpõlve südamesõbrad ongi tänaseni nendeks parimateks sõpradeks jäänud.

Teine tugev sõprussuhe sünnib koos läbielatud eluraskustes ja alles kolmandal kohal on tänapäeval see sotsiaalselt õigekspeetav korporatiivne sõprus – kolleegid, parteikaaslased, harrastuskaaslased,» ütleb Ots. Ta rõhutab, et siingi on märgata erisust armastusega. «Mööduv armastus kustub nagu leek. Aga sõprus ei kustu, see võib vaid jahtuda. Endise armastatuga pole just kerge suhelda, aga jahtunud sõprust saab valutult isegi aastaid hiljem taas üle soojendada!»

Armastusel ja sõprusel on ühtemoodi reegel tunde tuimenemise vastu – tunnet pole õige kanda keelel, see tuleks panna tegudesse. «See tähendab, et oma tundest rääkimine võib selle üle doseerida, sõnakõlksuks muuta. Nii sõprus kui armastus peavad olema tuntavad tegudes ja nähtavad kaaslasega silmast silma rääkides,» kinnitab psühholoog Ots.

Nii on ka praegune sundisolatsioon lähisuhetele paras proovikivi. «Sealjuures on see armastusele ohtlikum kui sõprusele. Kaugsuhtes võivad emotsioonid meie armastusega peitust mängida ja emotsioonid asendussuhet otsima hakata. Sõbra meenutamine ja temaga suhtlemine aga pigem tugevdab sidet selliste kontaktide kaudu, mida tavaelus nii palju polnudki. Õnneks on meil ju koroonaaja tarvis kasutusele võetud ka Skype ja Zoom: videokõned aitavad võõrandumist vältida,» soovitab ta.

«Minu aastakümnetepikkune kogemus suhtenõustajana õigustab kurba järeldust, et psüühiliselt on kõige raskemaks ja tihti ka kõige purustavamaks katastroofiks suhetes sõpruse reetmine. See ei põhjusta ainult stressi nagu armastuses pettumine, vaid lausa depressiooni ja eluisu kadumist. Praegu räägime palju noorte inimeste depressioonist. Arvan, et selle kõige sagedasem mõjutegur on just sõpruses reetmise kogemine,» tunnistab psühholoog.

Nii võib see olla ka väga suurtes ja suuresõnalistes suhetes. «Kui me usaldame ja armastame oma isamaad ja siis järsku märkame, et me ei leia sama tunnet tema poolt, on meie psüühika valmis kodumaast võõranduma. See on ju küllalt sage selgitus välismaale põgenenud noortega rääkides?! Kuid kui kahe inimese suhetes on saanud tähtsamaks mingid muud tegurid, näiteks poliitiline, perekondlik või usuline erisus, on ausam sõprussuhete edasisest võimatusest teisega rääkida, mitte lasta sel lihtsalt ilmneda, muidu võib seda samuti reetlikkusena tõlgendada.»

«See tähendab, et oma tundest rääkimine võib selle üle doseerida, sõnakõlksuks muuta. Nii sõprus kui armastus peavad olema tuntavad tegudes ja nähtavad kaaslasega silmast silma rääkides,» kinnitab psühholoog Ots Foto: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Armumise eluiga pole pikk

Kas armastust on siis tõepoolest raskem elus hoida kui sõprust? Vastuse leiame Tõnu Otsa sõnul lihtsast arutlusest. «Armumine polegi tegelikult tunne, vaid emotsioon, ja selle elueaks meie endokrinoloogilises «positiivse stressi» seisundis pakutakse eri uuringute järgi 9–18 kuud. Kuid see aeg ongi ehk pakutud inimpsüühikale selleks, et ka teadvuses mingi tugevam jälg tekiks. Ka teadvuse poolt aktsepteeritud ja teadvustatud tundeks on armastus. Kuid tundena kestma jäämiseks vajab armastus enda kõrvale veel kahte komponenti. Need on sõprus, mis hõlmab mõttekaaslust ja teineteise mõistmist, ning vastastikuste soovide ja nõudmiste respekteerimine – nii ütles filosoof Rjurikov,» selgitab hingearst.

Need kolm vundamendikivi annavadki armastusele püsivuse ka edaspidiseks, näiteks perekonnana. «Seda kinnitavad ka pikaealise staažiga abikaasad! Kuigi nad võivad seda suhet nimetada nii armastuseks kui armastuseharjumuseks. Nii hoiab just sõpruse toetamine elus ka kunagist armumist ja kirge,» teab ta.

Kui endistest armastajatest saavad sõbrad, pole armastus asjatu olnud ja tulemus on lahutajaile igati sobiv. «Vastupidine on aga tõepoolest veidi kariderohkem areng. Sageli on sõbrasuhtesse peidetud salaarmastus. Selle avastamine võib olla küll väga meeldiv, aga just sõprus koos oma sissejuurdunud mustriga pannakse nii proovile. Lõpuks annab kirg järele ja tavaliselt jääb selle emotsionaalsel skaalal domineerima siiski erinevas miljöös kujunenud sõprus,» ütleb inimsuhete ekspert. Ta lisab, et kui selline suhe peaks purunema, ei jää ka endisest sõprusest midagi alles. «Sellistel puhkudel öeldakse elutargalt: parem tugev sõprus kui habras armastus!»