TÜ magistritööst selgus, kui palju on Eestis ülekaalulisi ja rasvunud lapsi

Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Ülekaaluliste ja rasvunud laste arv maailmas ja ka Eestis on kasvamas. Seda mõjutab muu hulgas istuv eluviis, mis on suurel määral seotud laste kehalise inaktiivsuse ja üleliigse ekraaniajaga. 

Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös nähtus, et soovitust liikuda ööpäevas 60 minutit ei täitnud 43 protsenti lastest, 71 protsenti lastest hoopis oli istuvas asendis enam kui kuus tundi päevas ning 83 protsenti lastest ületas soovituslikku ekraaniaega, veetes seal enam kui kaks tundi päevas.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on rasvumine alates 1975. aastast kogu maailmas peaaegu kolmekordistunud. Näiteks ainuüksi nooremates vanuserühmades oli 2016. aastal maailmas 41 miljonit alla 5-aastast ning 340 miljonit 5–19-aastast ülekaalulist või rasvunud last.

Aleksandra Ermolaeva leidis erinevatele andmetele toetudes Tartu Ülikooli rahvatervishoiu õppekava alusel kaitstud magistritöös, et ka Eestis kasvab ülemäärase kehakaaluga laste hulk iga aastaga. «2015/2016. õppeaastal vaadeldi Maailma Terviseorganisatsiooni laste rasvumise seirealgatuse (COSI) raames Eesti laste ülekaalulisust ja rasvumist kõikide 1. klassi õpilaste seas. Selgus, et ligikaudu iga neljas 1. klassi õpilane on ülekaaluline või rasvunud. See tähendab, et kõigist 12 700 uuritud lapsest oli ülemäärase kehakaaluga 26 protsenti, sealhulgas 10 protsenti koguvalimist oli rasvunud,» kirjeldas ta uuringu tulemusi.

Ülekaalulisuse ja rasvumise sagenemine viimastel aastatel on tingitud mitmesugustest teguritest või nende koosmõjust. «Üks selline tegur on näiteks istuv eluviis, mis halvendab laste tervist, soodustades ülekaalulisust ja rasvumist. Istuv eluviis on seotud peamiselt kehalise inaktiivsuse ja ülemäärase ekraaniajaga, mille hulgas on teleri vaatamine, arvuti kasutamine ja videomängude mängimine. Kusjuures vanemate sotsiaalmajanduslik olukord mõjub ka omakorda laste liikumisaktiivsuse sagedusele ja toiduvaliku tervislikkusele,» arutles Ermolaeva ka teaduskirjanduses rohkelt esile toodud seoste üle.

Ülekaalulisuse ja rasvumise levimus Eesti lastel

Ermolaeva uuris Eesti 10–17-aastaste laste ülemäärase kehakaalu seoseid liikumisaktiivsuse, ekraaniaja ja sotsiaalmajanduslike teguritega. Ta analüüsis 378 lapse andmeid, mis olid kogutud 2014. aastal Eesti rahvastiku toitumisuuringu käigus.

Analüüsist nähtus, et ülekaalulisuse ja rasvumise levimus Eesti 10–17aastaste laste seas oli vastavalt 17 ja 9 protsenti. Vanema vanuserühma lastel oli poole väiksem ülemäärase kehakaalu šanss võrreldes noorema vanuserühmaga. «Põhjus, miks just nooremad lapsed olid ülemäärase kehakaaluga, võib tuleneda sellest, et nad tarbivad rohkem ebatervislikku toitu võrreldes vanemate lastega,» ütles Ermolaeva. Ta lisas, et 15-aastased kooliõpilased söövad näiteks kartulikrõpse kaks korda harvemini kui 11-aastased lapsed. Lisaks kasvab vanusega nende laste osakaal, kes ei söö kunagi kartulikrõpse.

Sotsiaalmajanduslik mõju

Ermolaeva kirjeldas oma uurimistöös, et lapsevanemate hinnangul on rahalised piirangud ka Eestis üheks peamiseks laste vähese kehalise aktiivsuse põhjuseks. «Ühes uuringus vaadati kuidas 8–11-aastaste laste istuv eluviis on seotud vanemate sotsiaalmajandusliku staatusega. Selgus, et kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega peredes veetis laps telerit vaadates vähem aega võrreldes kehva sotsiaalmajandusliku olukorraga peredes oleva lapsega.»

Sotsiaalmajanduslikke tegureid vaadates selgus, et ülekaaluliste ja rasvunud laste osakaal oli kahe vanemaga koos elavate laste seas märksa väiksem (kokku 24 protsenti) kui ühe vanemaga või vanematest eraldi elavate laste puhul (37 protsenti). «Laste ülemäärast kehakaalu võis täheldada rohkem nende laste hulgas, kelle vanemad või üksikvanem ei töötanud või oli töötav üksikvanem ning kelle leibkonna netosissetulek ühe liikme kohta oli kuni 250 eurot või üle 400 euro kuus,» tõdes Ermolaeva.

Sotsiaalmajandusliku staatuse oluliseks näitajaks on ka haridustase – parem tervis on sageli seotud just kõrgema haridustasemega. Näiteks on mitmetest teadusuuringutest selgunud, et lapsed, kelle vanemate haridustase on kõrgem, tarbivad palju vähem suhkruga magustatud jooke võrreldes lastega, kelle vanemate haridustase on madalam.

Liikumisaktiivsus

Magistritööst tuli välja, et viiest lapsest kaks ei liikunud piisavalt ehk nende keskmine päevane kehaline aktiivsus jäi alla soovitusliku 60 minuti. Lisaks sellele kirjeldas autor, et lastel, kes liikusid 60–119 minutit ööpäevas oli üle poole väiksem šanss olla ülekaaluline või rasvunud võrreldes lastega, kes liikusid alla 30 minuti.

Ekraaniaeg ja istumisele kulunud aeg 

Ermolaeva sõnul oli laste keskmine ekraaniaeg koolipäevadel 2 tundi ja 56 minutit, puhkepäevadel veidi rohkem – 3 tundi ja 57 minutit – ning nädala keskmine ööpäeva kohta 3 tundi ja 13 minutit. Nädalane ekraaniaeg ületas soovitusliku lubatud piiri (kuni 2 tundi) 294 lapsel (83 protsenti valimist), seejuures tööpäevadel olid lapsed vähem arvuti taga (289 last, 82 protsenti valimist) ja puhkepäevadel rohkem (308 last, 87 protsenti valimist). Istumisele kulus 230 lapsel üle kuue tunni ööpäevas ja see iseloomustas 71% uuritutest: 113 (35 protsendil) lapsel oli istumise aeg 6–8 tundi ja 117-l (36 protsendil) üle 8 tunni ööpäevas.

«Selle kõige valguses soovitan nii kodu- kui ka koolikeskkonnas pöörata rohkem tähelepanu lapse liikumisaktiivsuse suurendamisele ning ekraaniaja vähendamisele. Vaid nii saab isiklikul tasandil võidelda aina süveneva ülekaaluprobleemiga, mis mõjutab suuresti laste ja noorte tulevikku,» ütles Ermolaeva.