/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2019/11/25/12764425t1h18c4.jpg)
AstraZeneca vaktsiinis on koroonaviiruse ogavalku kodeeriv DNA, mis peab antigeeni tekitamiseks jõudma rakutuuma, kuid inimese DNA-ga see seal ei ühine, kinnitavad ravimiameti ja teadusnõukoja eksperdid.
EKSPERDID AVALDAVAD ⟩ Mis saab koroonavaktsiinis sisalduvast DNAst meie kehas?
Adenoviiruse kasutamine vaktsiini koostises põhineb looduses toimuvate mehhanismide ära kasutamisel, kirjutavad sotsiaalministeeriumi blogis Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits ja ravimiameti bioloogiliste preparaatide osakonna spetsialist Pille Säälik.
Adenoviiruse põhise AstraZeneca vaktsiini kohta on ekspertide sõnul palju küsitud, kas viiruse pärilikkusaine integreerub inimese genoomi. «Lühike vastus on ei. Selline käitumine pole adenoviiruse DNA-le omane, sest see pole viiruse või sellel põhineva vaktsiini toimimiseks vajalik. Adenoviiruse sisse pakitud geenide avaldumise (geenide avaldumine ehk ekspressioon on protsess, kus DNA → RNA → valk) käivitamiseks piisab, kui see lihtsalt rakutuuma jõuab. Lisaks on vaktsiini koostises olevat viiruse DNAd ka selliselt muudetud, et viirus ennast paljundada ei suuda,» selgitavad eksperdid.
Ogavalgu süntees võtab ekspertide sõnutsi rakus aega eeldatavalt mõned päevad, optimistlikul juhul umbes nädala. Kui ogavalk rakus valmis tehakse, algab kehas tavapärane protsess, mis toimub rakkudes nii oma kui ka võõraste (valgu)molekulidega: osa sünteesitud valkudest lõigatakse juppideks ja viiakse raku pinnale – toimub nn antigeeni esitlemine. Organismi immuunrakud tunnevad selle peale ära, et SARS-CoV-2 ogavalgu näol pole tegu organismi enda valguga ja algatavad selle vastu suunatud immuunvastuse.
Immuunvastusel on kaks poolt: esiteks tekitatakse B-rakud, mis sünteesivad ogavalku ära tundvaid antikehi (antikehad korraldavad viirusosakeste hävitamist) ja teiseks T-rakud, mis hävitavad viirusega nakatunud rakke.
Ja see ongi vastus küsimusele, mis vaktsiinis olevast DNA-st saab – rakud, kus võõras DNA sees on ja kus toimub võõra valgu süntees, «süüakse» lõpuks immuunrakkude poolt ära.
Andres Merits ja Pille Säälik
Inimorganism on adenoviiruse DNA-ga harjunud
Elu jooksul nakatub iga inimene kümnete erinevate adenoviirustega. Ka looduslike adenoviiruste DNA peab jõudma rakutuuma, selgitavad eksperdid, kus selle põhjal sünteesitakse viiruse mRNAd, toimub viiruse DNA paljundamine ning uute viirusosakeste kokkupanemine. Seega adenoviiruse kasutamine vaktsiini koostises põhineb looduses toimuvate mehhanismide ära kasutamisel.
«See on ka üks põhjuseid, miks vaktsiini tegemiseks valiti just adenoviirus – looduses on palju viiruseid, mille geneetiline materjal raku genoomi sisestub, kuid adenoviirused nende hulka ei kuulu,» kinnitavad eksperdid.