Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

ÕDEDE UUS ARGIPÄEV «Kümme minutit kuulab ta justkui «Vox Populisse» helistanud raadiokuulajat, saamata sõnagi vahele öelda.» (2)

Copy
Foto on illustratiivne.
Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

««Trahhh» – kukub üks süda tervisekeskuse kivipõrandale kildudeks. «Õnneks siiski mitte vaktsiiniampull,» on esimene kergendust toov mõte. Aga vaid hetkeks. Kildudeks purunenud süda on õel, kes on kaheksatunnise tööpäeva viimased neli tundi ja kaks ületundi pühendanud koroonavaktsiini saajate nimekirjas olevate inimeste läbihelistamisele,» kirjeldab perearst Triinu-Mari Ots õdede uut argipäeva.

«Käes on kolmas prioriteet – vanusegrupp alates 50, kellele saab pakkuda Astra Zeneca vaktsiini. Õde, kes pole oma õpingute ajal saanud ühtegi tundi turundusõpet ega müügikoolitust, räägib vaktsiini kasust koolitusemüüjatele silmi ette tegeval tasemel. Selgitab rahulikult, et Eesti riik on talle broneerinud vaktsiinidoosi, tema terviseandmetes ei ole sellele vastunäidustust ja pakub talle aega süsti saamiseks. Teisel pool toru pahandab tõre meeshääl riigikorra ja ministrite saamatuse üle. Leplik õde selgitab veelkord meie häid kavatsusi, tõredus teiselpool toru ei vähene. Kümme minutit kuulab õde nagu «Vox Populi» saates viimaks liinile saanud maailmakibeduses elavat raadiokuulajat, saamata sõna vahele öelda. Veerand tunni pärast on selge, et tulijat sellest mehest ei ole – vaktsiin on vale või riigikord, on raske aru saada. Neljandik töötunnist läinud,» avaldab perearst vaktsineerimisele registreerimise tagamaid. 

«Järgmine kõne satub veendunud vaktsiinivastasele. See tõde ei selgu esimestel minutitel, vaid nagu truu müügimees, selgitab õde talle kõigepealt olemasoleva vaktsiini toimemehhanismi ja kõrvaltoimeid. Vaktsiinivastane laseb selle endale kõik ära rääkida ja peale kümneminutilist vestlust avaldab oma veendumuse.»

«Ülejärgmine kõne saaja ei taha ennast tunda katsejänesena vaid eelistab jääda äraootavale seisukohale, küll aga lubab ta endale mõne aja pärast uuesti helistada. Neljas on nõus! Hurraa! Üks aeg sajast on kirjas. Viies ei saa töölt ära. Kuuendal pole transporti,» jätkab doktor Ots. 

«Enne seitsmendat kõnet teeb õde korraks - lisaks kahele õele, kes püsivalt telefonile vastavad - liini lahti väljast tulevatele kõnedele ja esimene sissehelistaja pahandab, et perearstikeskust üldse telefoni teel kätte ei saa: «Miks te oma töökorraldust ei muuda ja rohkem inimesi telefonile vastama ei pane, ma mitmes päev järjest helistan, teid on võimatu kätte saada!» Kõnelogi näitab, et inimene on eelmisel päeval ühe korra helistanud, olles kõnejärjekorras 40 sekundit. Õde vabandab rahulikul häälel: «Meil on praegu kõnesid tõesti palju, mul on kahju, et pidite ootama.» Enne helistaja tegeliku mure lahendamiseni jõudmist läheb veel väärtuslik minut kuulamaks hukkamõistu ootejärjekorra kohta.»

«Seitsmes naine tuleb vaktsineerima, küll tahab ta väga aegu valida, sest hommikupoole ta ei saa. Õde valib sobiva aja ja teeb rõõmsa märke registratuurifaili – olemas! Kaheksas ja üheksas kordavad segatul versioonil süsteemivihkajat ja katsejäneseks olijat. Kümnes rõõmustab, et talle perearstikeskusest helistati ja tahab rääkida oma vereproovisoovist. Õde suleb vaikselt registreerimisfaili ja hakkab inimese varasemaid vereproove üle vaatama,» jätkab doktor Ots hetkel perearstikeskustes toimuva selgitamist.

«Järgmine kõne on konkreetne ja väga rõõmustav - mees on tänulik, et talle helistati ja vaktsiini pakutakse, tuleb esimesel pakutud ajal! Õe hääl muutub helisevaks ja järgmine kõneleja kuuleb ta naeratust läbi telefonitoru. Ka kaheksateistkümnes soovib õele jõudu ja vastupidavust. Nagu ka kahekümne kuues, kolmekümne neljas: «Pidage vastu ja olge terved!» Neljakümnes on oodanud oma vaktsiini väga ammu: «Ma juba ammu avaldasin soovi, et ma tahan, miks ma alles nüüd saan? Miks te ei või oma vaktsineerimist paremini ja kiiremini korraldada,» küsitakse tihti. 

«Kümnetunnise tööpäeva jooksul on õde võtnud neli tundi verd, kaks tundi helistanud vereproovide vastuseid ja neli tundi kutsunud inimesi koroonavaktsiinile.Viimaste kõnede ajal on küll hääl nii tuhm, aga siiski nii rahulik ja julgustav.»

“Trahhh” – kukub üks süda tervisekeskuse kivipõrandale kildudeks. “Õnneks siiski mitte vaktsiiniampull,” on esimene...

Posted by Triinu-Mari Ots on Kolmapäev, 17. veebruar 2021
Tagasi üles