«Aju tahaks palju rohkem kõike teha, aga keha ei pea vastu…»

«Näiteks abikaasa jaoks oli üks minusse armumise põhjusi just see, et mul on hulgiskleroos: ma olen selline õrnake ja mind peab hoidma,» tõdeb Helery Tõkke. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Helery Tõkke (34), kellel diagnoositi üle kümne aasta ­tagasi hulgiskleroos, pole pead norgu lasknud. Ta kinnitab hoopis, et hulgi­skleroosi põdemine on teda paremini elama õpetanud.

Seda, et tervisega midagi viltu on, märkas Tõkke juba 20ndate eluaastate keskpaigas. «Esimesed suuremad sümptomid tekkisid siis, kui kaalusin 93 kilogrammi ja hakkasin alla võtma. Tegin iga päev kaks tundi trenni ja toitusin väga tervislikult. Vahepeal ei tundnud ma korralikult jalgu ja ajasingi sümptomid ülekoormuse ja stressi kaela,» meenutab naine.

Järgmiseks märgiks terviseprobleemi olemasolust olid mured silmanägemisega. «Ma ei näinud kaks kuud vasaku silmaga muud kui ainult udukogu,» tunnistab Helery. «Perearst soovitas mul selle murega EMOsse pöörduda. Samal ajal otsisin ise juba internetist informatsiooni ja sain aru, et 99 protsenti mul esinevatest sümptomitest kattusid sclerosis multiplex’iga,» selgitab Tõkke haigusele jälile saamise tagamaid. «Mulle tehti palju igasuguseid silmauuringuid, MRT, võeti seljaajust proov, uriiniproov, vereproov… Siis oligi selge – aju on kahjustuskoldeid täis.»