/nginx/o/2021/03/03/13659333t1h5cbc.jpg)
Hooldekodudes on praeguseks Covid-19 haiguse vastu vaktsineeritud ligi 49,7 protsenti töötajatest ja 85 protsenti sealsetest elanikest. Palju hirmu külvas vaktsineerimise eel sotsiaalmeedia, ent praeguseks on paljud kartusest üle saanud ning kaitsesüstimist soovitatakse ka kolleegidele ja lähedastele.
«Peamised hirmu põhjused olid seotud sotsiaalmeedias levinud kuuldustega, alates kiipide panemisest ja lõpetades sellega, et vaktsiin on alles nii uus. Negatiivsust tuli sotsiaalmeediast nii palju! Kolleegid siis ütlesidki, et vaatame, kuidas teistel läheb ja mõtleme,» meenutab Rannapere hooldekodu õde Dea Ivask. Olgu etteruttavalt öeldud, et praeguseks on Rannapere hooldekodus vaktsineeritud pea kõik töötajad. Vaid üks inimene loobus ja võitleb praegu hoopis Covid-19 haigusega, kirjutatakse sotsiaalministeeriumi blogis.
Sotsiaalmeedia mõju toob välja ka Benita Kodu hooldustöötaja Merike Kirsipuu, kes tunnistab, et otsus vaktsineerida ei tulnud kiirelt. «Kui asutuses küsiti, kes soovivad vaktsineerida, siis minu esimene vastus oli ei. Põhjuseks olid peamiselt sotsiaalmeedias kirjutatud negatiivsed kommentaarid ja arvamused, mis olid minu jaoks hirmutavad ja survestavad.» Lõpuks otsustas Kirsipuu siiski vaktsineerida, kuna puutub tööl igapäevaselt kokku väga eakate patsientidega ning ka kodus on riskirühma kuuluv lähedane.
Esimese hooga tahtis vaktsineerimisest keelduda ka Tammiste Hooldekodus töötav Rita Saareoja. «Siis hakkasin mõtlema, et olles tööl hooldekodus, võin ma ju nakatada oma hoolealuseid ning see siiski muutis mu seisukohta. Motiveeris ka see, et paljud töökaaslased lasid vaktsineerida ning soovitasid ka mul seda teha.»
Vaktsineerimise otsusele aitas kaasa aeg
Aja andmine, tervishoiutöötajate ja pereliikmetega arutamine aitas paljudel hooldajatel lõpuks positiivse vaktsineerimisotsuseni jõuda. «Konsulteerisin oma endise kolleegiga Pärnu Haiglast ja tema soovitas kindlasti vaktsineerida. Nii võtsin julguse kokku ja panin ennast vaktsineerijate nimekirja,» ütleb ka Irina Kalda Tammiste Hooldekodust.
Martijn-Victor Hensen Benita Kodust tunnistab samuti, et oli alguses skeptiline. «Oli kõhklusi ja kahtlusi nagu paljudel inimestel ning pidasin nõu ka oma perearstiga, kelle vastused aitasid mul teha ajapikku kindla otsuse.»
Dea Ivask selgitab, et oluline on anda aega ja rahulikult selgitada. «Hakkasime vaikselt rääkima, kuidas vaktsiin toimib. Noppisime välja Eesti teadlaste seletusi ja panime need seinale. Julgustasime küsima, kui midagi jääb kripeldama. Mina ise olin esimene, kes vaktsiinisüsti sai ja rääkisin ka oma kogemusest,» kirjeldab ta. Tänu rahulikule selgitamisele ja esimestele positiivsetele kogemustele tegi ülejäänud veenmistöö ära kambavaim. «Lõpuks algas nagu hasart, et kui tema tegi, siis teen mina ka. Tänaseks tunneme kõik ennast väga kindlalt.»
Ruth Fain Viimsi Pihlakodust pani enda jaoks kirja nii positiivse kui negatiivse. «Sain aru, et kui me kunagi soovime tagasi pöörduda normaalsusesse, siis tuleb igal ühiskonna liikmel midagigi selle jaoks teha.»
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)