Kooliõde: kui varem olid psühhiaatriahaiglas pigem vanemad inimesed, siis nüüd on lapsed

Koer Alfi, kes käib mõnikord kooliõe Kairit Orgusaarega tööl kaasas, on laste suur sõber. Loomisrõõm ja neljajalgne sõber muudavad naise sõnul alati tuju paremaks. Foto: Tallinna Koolitervishoid

Tervise arengu instituudi ettepanekul on märts vaimse tervise kuu. SA Tallinna koolitervishoid kooliõde Kairit Orgusaar puutub sellega kokku mõlemas elukutses — Kairit on nii meditsiiniõde koolis kui ka laste kunstiterapeut. Loomisrõõm aitab tema sõnul raskeid aegu ületada.

«Algklassilastel on rohkem kukkumisi, eks nad jooksevad ka rohkem ringi. Mõnel valutab pea, mõni kurdab väsimust. Mida suuremad õpilased, seda keerulisemad mured. Alates põhikoolist domineerivad juba vaimse tervise probleemid — üksindustunne, madal enesehinnang, erinevad hirmud,» loetleb kooliõde. 

Orgusaare juures käis näiteks üks tüdruk, kes ei julgenud kodus üksi magama jääda, kuskilt oli tulnud hirm, et keegi tuleb trepist üles ja hiilib tema tuppa. «Pole mingit mõtet hakata lapsele rääkima, et maja uks on lukus ja selliseid olendeid pole olemas. Hirm ei olegi loogiline,» kinnitab ta. «Ma ütlesin lapsele hoopis, et proovime seda kolli koos meisterdada. Nii sai koll endale näo ja see polnudki enam nii jube kui abstraktne hirm. Siis tegime veel kollile pesa, kuhu ta saab igal õhtul magama minna, selle asemel, et laste juurde hiilida. Ja see toimis, lapse hirm muutus väiksemaks kuni lõpuks kadus.»

Laste mured on murekoht

Orgusaare arvates on laste vaimne tervis väga suur murekoht. Kaebuste arv kasvab, aga järjekorrad spetsialistide juurde on pikad ja eravastuvõtud kallid. «Väga tõsine probleem,» kinnitab kooliõde-kunstiterapeut. «Just siia valdkonda tuleks riigil suunata raha, sest on näha — vaimsete probleemidega lapsi ja noori on rohkem kui kunagi varem. Kui ma 30 aastat tagasi meditsiinikoolis õppisin, käisin psühhoneuroloogia haiglas praktikal. Sel ajal olid seal patsientideks peamiselt vanemaealised ja keskeas inimesed. Kunstiteraapia õpingute ajal külastasime sama haiglat uuesti ja ma nägin, et nüüd oli seal väga palju noori,» nendib Orgusaar.

Juba aasta otsa kestnud koroonaviiruse epideemia on olnud lisaproovikiviks nii lastele kui ka täiskasvanutele. «Lapsed tunnevad puudust klassikaaslastest ja õpetajatest, kui vahepeal kontaktõpe toimus, oli kohe näha kui rõõmsad olid lapsed,» kinnitab kooliõde.

«Tänapäeva lapsed on täiskasvanutega avatumad ja julgemad,» leiab ta. 

Orgusaare juurde tullakse vahel isegi siis, kui ühtki tervisehäda polegi, sest kunstikalduvusega kooliõel on ometi varuks joonistuspaberit ja värvipliiatseid. Orgusaar on tähele pannud, et lapsed naudivad väga joonistamist, eriti kui ka täiskasvanu kaasa lööb. Sellepärast soovitabki ta vanematele: tehke koos lastega mõni kunstiprojekt — maalige, joonistage, meisterdage. Ja nii, et samal ajal kella ei vaata. Ka kooliõde ise jääb mõnikord kauemaks tööle, sest kuigi tunnid on läbi, jagub tema kabinetis veel tegevust. «Avatud koolis oli kord selline lugu, et tehnikud pidid koolipäeva lõpus tulema mu arvutit remontima. Ja siis avanes neile selline pilt: paar last istus kirjutuslaua ümber, paar kõhutas läbivaatuse lamatsil, paar istus põrandal, kõigil paberid ees, ja joonistasid. Kõige krooniks istus aknalaual koer.»