Uriinipidamatus ehk inkontinentsus on sage probleem, millega on vähemalt korra kokku puutunud iga kolmas 20-80-aastane naine. Üle poole naistest ei otsi aga abi, kuna tunnevad piinlikkust või arvavad, et lekkimine on teatud vanuses või olukorras normaalne. Confido meditsiinikeskuse füsioterapeut Maris Perendi selgitab, millest uriinipidamatus tekib ja mida selle leevendamiseks teha.
Uriinipidamatus on tahtmatu uriinieritus, mille sagedasemad vormid on:
Uriinipidamatust esineb naistel kaks korda sagedamini kui meestel. Sagedamad uriinipidamatust soodustavad tegurid on rasedus ja sünnitus, menopaus, ülekaalulisus, kõhukinnisus, sagedased kuseteede- ja põiepõletikud, kroonilised ja kaasuvad haigused nagu diabeet või krooniline köha, neuroloogilised haigused, günekoloogilised operatsioonid ning erinevad ravimid.
Milliseid meetodeid saab igaüks ise uriinilekete leevendamiseks kasutada?
Tihti on vaagnapõhjahäired, sealhulgas uriinipidamatus, tingitud vähenenud lihastunnetusest, -jõust ja oskusest vaagnapõhjalihaseid pingutada. Harjutusi ei tehta piisavalt ja treening pole järjepidev.
Füsioteraapia on üks konservatiivse ravi meetodeid, mida kasutatakse uriinilekete ennetamisel ja ravimisel. Vaagnapõhja füsioteraapia on individuaalne ja uriinilekete raviks on mitmeid meetodeid. Vaagnapõhjalihaste nõrkuse, lõtvuse ja lihastoonuse probleemidega tegelev füsioterapeut aitab hinnata probleemi ning määrata õiged harjutused ja ravi. Vaagnapõhjalihaste harjutused võivad sümptomeid leevendada igas eas naistel.
Tugevdavad harjutused ei sobi siiski kõigile. Mõnel juhul on uriinilekked või sage urineerimine tingitud hoopis ülemäära pinges vaagnapõhjalihastest ja siis võivad Kegeli harjutused sümptomeid hoopis ärritada. Ka põie treening ja tualetis käimise edasi lükkamine ei ole teatud juhtudel sobilik. Seetõttu on uriinilekete esinemisel esmalt soovitatav konsulteerida oma arsti või vaagnapõhja füsioterapeudiga, et välja selgitada uriinipidamatuse põhjus.