Füsioterapeut annab nõu, mida teha uriinipidamatuse korral

Tualettpaber. Foto on illustratiivne. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Uriinipidamatus ehk inkontinentsus on sage probleem, millega on vähemalt korra kokku puutunud iga kolmas 20-80-aastane naine. Üle poole naistest ei otsi aga abi, kuna tunnevad piinlikkust või arvavad, et lekkimine on teatud vanuses või olukorras normaalne. Confido meditsiinikeskuse füsioterapeut Maris Perendi selgitab, millest uriinipidamatus tekib ja mida selle leevendamiseks teha.

Uriinipidamatus on tahtmatu uriinieritus, mille sagedasemad vormid on:

• stressinkontinentsus – lekkimine füüsilise pingutuse ajal (joostes, hüpates, raskusi tõstes) või köhides, aevastades ja naerdes. Esineb sagedamini just noorematel ja sünnitanud naistel;
• tunginkontinentsus – järsku tekkiv tugev urineerimistung ja põielihaste kokkutõmme, mis sunnib kiirelt tualetti kiirustama. Mõned naised suudavad tualetti kiirustades lekkimist vältida, kuid tunnevad vajadust põit tühjendada tavapärasest rohkem – enam kui kaheksa korda päevas. Seejuures on väljuv uriinikogus üsna väike;
• segainkontinentsus – kombineeritud stress- ja tunginkontinentsus.

Uriinipidamatust esineb naistel kaks korda sagedamini kui meestel. Sagedamad uriinipidamatust soodustavad tegurid on rasedus ja sünnitus, menopaus, ülekaalulisus, kõhukinnisus, sagedased kuseteede- ja põiepõletikud, kroonilised ja kaasuvad haigused nagu diabeet või krooniline köha, neuroloogilised haigused, günekoloogilised operatsioonid ning erinevad ravimid.

Milliseid meetodeid saab igaüks ise uriinilekete leevendamiseks kasutada?

• Vaagnapõhjalihaseid tugevdavad harjutused ehk Kegeli harjutused. Harjutusi on sümptomite esinemisel soovitatav teha igapäevaselt kuni kolm korda päevas minimaalselt kolm kuud.
• Põie treening. Tuleks pikendada teadlikult järk-järgult aega, mis jääb tualetis käimiste vahele. Alustada võib esialgu kasvõi minutist-paarist. Normaalne päevane urineemissagedus on 4-8 korda ehk iga 2-3 tunni tagant, kuid see sõltub suuresti tarbitava vedeliku kogusest, kaasuvatest haigustest, ravimitest jms.
• Kehakaalu vähendamine ja regulaarne liikumine. Üleliigne kehakaal avaldab põiele ja vaagnapõhjalihastele suuremat survet ning võib soodustada uriinipidamatust. Regulaarne liikumine hoiab kehakaalu kontrolli all ja tugevdab lihaseid üleüldiselt.
• Toitumisharjumuste muutmine. Soovitatav on vältida alkoholi, kihisevaid magusaid jooke, kohvi, vürtsikaid toite jms, mis põit võiksid ärritada. Välistamisdieet on hea moodus endale mittesobivate toitude elimineerimiseks.
• Kõhukinnisuse vältimine. Soovitatav on tarbida piisavalt kiudaineid, juua vett ja liikuda regulaarselt, et hoida seedetegevus aktiivsena. Pidev pingutamine soole tühjendamisel võib põhjustada vaagnapõhjalihaste nõrgenemist ja soodustada uriinipidamatuse tekkimist.

Vaagnapõhjalihaste füsioteraapia

Tihti on vaagnapõhjahäired, sealhulgas uriinipidamatus, tingitud vähenenud lihastunnetusest, -jõust ja oskusest vaagnapõhjalihaseid pingutada. Harjutusi ei tehta piisavalt ja treening pole järjepidev.

Füsioteraapia on üks konservatiivse ravi meetodeid, mida kasutatakse uriinilekete ennetamisel ja ravimisel. Vaagnapõhja füsioteraapia on individuaalne ja uriinilekete raviks on mitmeid meetodeid. Vaagnapõhjalihaste nõrkuse, lõtvuse ja lihastoonuse probleemidega tegelev füsioterapeut aitab hinnata probleemi ning määrata õiged harjutused ja ravi. Vaagnapõhjalihaste harjutused võivad sümptomeid leevendada igas eas naistel.

Tugevdavad harjutused ei sobi siiski kõigile. Mõnel juhul on uriinilekked või sage urineerimine tingitud hoopis ülemäära pinges vaagnapõhjalihastest ja siis võivad Kegeli harjutused sümptomeid hoopis ärritada. Ka põie treening ja tualetis käimise edasi lükkamine ei ole teatud juhtudel sobilik. Seetõttu on uriinilekete esinemisel esmalt soovitatav konsulteerida oma arsti või vaagnapõhja füsioterapeudiga, et välja selgitada uriinipidamatuse põhjus.