«Siit on alguse saanud Eesti ajaloomuuseum, Eesti farmaatsiatehas, K.C.Fick`i fajansimanufaktuur ja palju teisi väärikaid asutusi,» sõnas raeapteegi muuseumihoidja Birgitta Laanmets ja lisas, et raeapteegist otsiti abi nii tervisehädadele kui käidi ka hingeabi saamas. «Apteeker oli linnakodaniku usaldusmees ja temale võis kõik mured ära rääkida. Kuulu järgi tulid raeisandad just raeapteeki nõu pidama ja kokkuleppeid sõlmima.»
1580. aastal tuli Tallinnasse Ungari päritolu Johann Burchart Belavary de Sykava, kes pani aluse 328 aastat kestnud Burchartide suguvõsa dünastiale. Burchartid tegutsesid Raeapteegis 10 sugupõlve. Perekonnas oli traditsiooniks, et vanim poeg saab isa järgi nimeks Johann ning tal oli kohustus õppida arstiks või apteekriks. Burchart X oli suguvõsa viimane pärija ja apteek müüdi 1911. aasta alguses Carl R. G. Lehbertile, kelle koostatud raeapteegi kroonikaalbum on eksponeeritud muuseumi digiekraanil.
«Raeapteegis on läbi aegade kaubeldud mitmesuguste huvitavate toodetega. Peale ravimite müüdi apteegis ka näiteks paberit, tinti, tõrvikuid, küünlaid, kangaid, püssirohtu, vürtse, maiustusi ja veini,» kirjeldas Laanmets ja nentis, et 15. sajandist pärit kuulus raeapteegi klarett ja armuvalu rohuna tuntud martsipan on müügil tänapäevani. Praeguses muuseumiruumis on valik kummalistest keskaja ravimitest: rästikurasv, põletatud mesilased, täku kabjad, vihmaussid õlis, kuivatatud kärnkonnad.
Väga tähtsal kohal olid tol ajal niiöelda imeravimid: näiteks Mitridaatsium – vastumürgiks mõeldud ravim 54st koostisosast (sh oopium, mürr, riitsinusõli, kaneel) või selle täiustatud retsept Teriakk, kus muuhulgas ka rästikuliha sees. Samuti olid kasutusel muumiaessents, konnakuduplaaster, hundisoolikad kõhuvalu puhul ja koljupulber peavalu vastu. Keskajal valmistati ravimid apteegis külastaja silme all – see suurendas apteekri «väge». Tooraineid töödeldi laboratooriumis, kus olid suured pressid, keeduanumad, tulease ja palju muud vajalikku ravimite valmistamiseks.