Kooliõed selgitavad, mis annab märku lapse vaimse tervise probleemidest

Viimane aasta on süvendanud laste ja noorte probleeme. Foto: Shutterstock

Covid-19 epideemia on laste ja noorte psühholoogilisi probleeme süvendanud, sõnab SA Tallinna koolitervishoid kooliõed Elis Piirsalu. «Isoleeritus tekitab sageli üksildustunnet ja muremõtteid ning mõistagi annavad praegused piirangud ja pinged hoogu juurde ka erinevate sõltuvuste tekkele – olgu siis nutisõltuvus, alkohol või muud mõnuained.»

Kooliõe kinnitusel mõjutab praegune kriisiolukord eriti halvasti teismelisi, kes on niigi haavatavad ning hellad oma murdeeaga kaasnevate muutuste tõttu.

Üldlevinud seisukoht on, et tänapäeva lastel on rohkem vaimse tervise muresid kui eelmistel põlvkondadel. SA Tallinna koolitervishoid kooliõed Elis Piirsalu ja Inga Raudsepp tõdevad, et probleemidega lapsi on palju. Ühelt poolt seetõttu, et vaimseid häireid diagnoositakse rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. «Arvan, et lapsevanemad on teadlikumad kui kunagi varem. Nad loevad rohkem, nad koolitavad end rohkem, infokanaleid on rohkem ning vaimse tervise teemad on järjest enam aktuaalsemad, mistõttu lapsevanemad ja ka lapsed tunnistavad järjest enam oma muresid, häireid, probleeme. Häbitunne on vähenenud ja üha enam on julgust end avada ning pöörduda spetsialistide poole,» leiab Piirsalu, kes on lisaks tööle Tallinna Südalinna koolis ka vaimse tervise õde.

Õudusunenäod ja söömishäired

Milliste vaimsete probleemidega õpilased maadlevad? Tallinna muusikakeskkooli ja Pääsküla kooli kooliõde Inga Raudsepp toob välja erinevad hirmud. «See käib just nooremate õpilaste kohta ja väga sageli saavad hirmud alguse videomängudest või õudusfilmidest,» teab Raudsepp, kes õpilaste tervisekontrollide ajal küsib lastelt ka ekraanikasutamise harjumuste kohta. «Siis selgubki, et lapsed on telekast või internetist näinud midagi, mis jääb painama. Isegi kui tegu on animatsiooniga,» tõdeb Raudsepp, kellele lapsed on koledaid multifilmitegelasi kirjeldanud.

Piirsalu loetleb lisaks terve hulga muresid, millega on lapsed viimasel ajal kimpus. «Unehäired, üleväsimus, ärevushäired, depressioon ning söömishäired. Koolis näen alates sügisest rohkem noori, kes on ärevamad kui tavaliselt ning sageli on neil ka unega probleeme, mistõttu on nad üleväsinud ning kurnatud. Lapsi on ka depressiivsete sümptomitega ning on ka neid, kes proovivad oma niigi pingelist teismeiga kontrollida läbi toitumise.» Kooliõe kinnitusel on õpilaste hulgas nii neid, kes toitumist piiravad, kui vastupidi – ülesööjaid. «Toitumise piiramine annab inimesele tunde, et miski on tema võimuses ja kontrolli all. Ülesöömine jälle tekitab mingiks hetkeks rahulolu- ja heaolutunde, aga seda just hetkeks. Pärast söömissööste tekib kahetsustunne ja enesesüüdistamised, mis sageli viivad oksendamiseni.»

Raudsepp lisab, et mõnikord on lapse toiduvalikute taga hoopis globaalsem mure. «Tänapäeva lapsed on väga tundlikud maailmas valitseva ülekohtu suhtes, nad ei taha, et loomad kannataksid ja valivad veganluse. Olen sellist asja peamiselt näinud 7.-8. klasside tüdrukute seas. Eks seal mängib rolli ka teatav kambavaim ja iga kord pole tegu veel vaimse probleemiga.»

Laps vajab päriselu

Igal inimesel, ka lastel, tuleb ette halva tuju päevi ja raskemaid eluperioode. Millal on tegu mööduva nähtusega, millal tasub vanemal valvsaks muutuda? «Põhilised näitajad, mis viitavad, et nüüd oleks vaja abi otsida, on näiteks: napisõnalised vastused, keskendumisraskused, muutused söögiisu ja toitumise vallas,  raevu- ja vihapursked, sagedased nutuhood, masendus, ärevus, enesevigastamised, enesehügieeni halvenemine, raskused õppetöös,» loetleb Piirsalu.

Vaimsete häirete põhjused on erinevad, aga üht usuvad mõlemad kooliõed – pere toetus ja stabiilne kasvukeskkond on noorele inimesele määrava tähtsusega. Kooliõde Raudsepp on seda meelt, tegelikult ei olegi asi lastes – nende vaimne tervis on muutunud halvemaks, sest elu on muutunud ebastabiilsemaks ja inimesed tegelevad üha enam iseenda vajadustega. «Ma ei pea silmas seda, et lapsevanemal pole vaja puhkust, oma aega. Sellega tuleb aga pidada piiri ja jälgida, et sel ajal, mis on mõeldud lapsega koos olemiseks, oleks vanem ka päriselt kohal ja lapse päralt.» Just päriselu ja päris tegevusi peab kooliõde väga olulisteks, arvestades, et lapsed langevad üha enam helesiniste ekraanide kütkeisse. «Alati polegi meeleolulangus sealmaal, et vaja psühholoogi juurde minna. Minge metsa või rabasse matkama, ajage juttu, tehke midagi koos perega.»

«Me küsime oma lastelt sageli kiiruga: «Kuidas päev kulges?» süvenemata lapse vastusesse,» täiendab Piirsalu. «Sellised nii-öelda suletud küsimused ei anna meile piisavalt teavet. Lapsevanemad võiksid küsida pigem avatuid küsimusi, näiteks: «Räägi mulle sellest lähemalt.» Ja kui ta räägib, siis ka kuulame ja tunneme huvi.»

Kuidas käituda?

Kui aga tundub, et oma jõud lapse murele enam peale ei hakka, siis on aeg abi otsida. «Esimene kontakt võiks sel juhul olla koolipsühholoogiga,» soovitab Raudsepp. «Kuid tihti jõuavad lapsed ka kooliõe kabinetti. Tulevad alguses peavalu või kõhuvaluga ja siis selgub, et selle taga on kas koolikiusamine, konflikt kaaslastega või mure koduste pärast.»

Lapsele, kel diagnoositakse vaimse tervise häire või haigus, on pere jätkuv tugi ja mõistmine äärmiselt tähtsad. «Kindlasti ei tohiks lapsevanemad kasutada väljendeid: ole rahulik, ära ole nii ärev/närviline; mõtle positiivsemalt ja kõik saab korda; lõpeta ära ja võta end kokku,» paneb Piirsalu täiskasvanutele südamele. «Me võime neid asju läbimõtlemata öelda ning seejuures tunneb laps end veelgi kehvemana. Ta arvab, et vanem ei mõista teda ning sulgub endasse veelgi enam.» Ta palub vanematel ka endi hingeseisundit jälgida. «Ka lapsevanem on inimene koos oma vaimse tervisega, mistõttu tuleb temalgi vajadusel professionaalset abi ja tuge küsida. Alustada võib näiteks lehelt www.peaasi.ee, kus muu hulgas pakutakse nõustamist nii lastele kui ka täiskasvanutele.»