Eesti teadlane: kõik vaimse tervise probleemid on mingil määral mõjutatud geenidest

Võidaksime väga palju, kui suudaksime vaimse tervise probleemide tekkimist paremini ennetada, varakult diagnoosida ning täpsemini ravida. Foto: Shutterstock

Kõik vaimse tervise probleemid on mingil määral mõjutatud geenidest, ütleb Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu neuropsühhiaatrilise geneetika kaasprofessor Kelli Lehto. Äsja alanud Eesti seni suurimast vaimse tervise ja heaolu geeniuuringust on oodatud osa võtma 200 000 Eesti geenidoonorit.

Mida olulist on praeguseks teada geneetika ja vaimse tervise seostest?

Üks oluline teadmine, mille oleme molekulaargeneetika ­abiga tänaseks saanud, on see, et vaimse tervise häiretel ei ole ühte või kahte väga tugeva ­mõjuga geenivarianti, mis määraks ära haiguse avaldumise. Oleme teada saanud, et geenivariante on tuhandeid ja igaühel neist on vaid väga väike mõju. Kui rääkida geneetilisest eelsoodumusest, siis võime olla täiesti kindlad, et igal inimesel on mõni haigusriski suurendav geenivariant olemas. Seega küsimus on pigem selles, kui palju on inimesele neid riskivariante vanematelt pärandunud.

Teine oluline teadmine seisneb selles, et erinevatel vaimse tervise probleemidel on päris suures osas ühine geneetiline taust. Tegelikult näeme ka eri häirete sümptomeid võrreldes, et mõned sümptomid on tüüpilised mitme häire korral. Näiteks esineb depressioonisümptomeid nii depressiooni, bipolaarse häire kui ka Alzheimeri tõve korral, kuigi praeguseks teadaolev bioloogiline taust on nendel häiretel erinev. Seetõttu ei ole oluline uurida mitte ainult iga psüühikahäire tekkemehhanisme, vaid ka iga sümptomi tekkepõhjuseid eraldi, et mõista paremini, miks üks või teine vaimse tervise probleem tekib ning kuidas kõige paremini nende probleemidega inimesi aidata.

Milliste vaimse tervise probleemide puhul mängib geneetika suurt rolli?

Aastakümnete jooksul läbi viidud kaksikuteuuringud on üheselt tõestanud, et kõik ­vaimse tervise probleemid on ­mõjutatud geenidest. Sellegipoolest on oluline silmas pidada, et ­geneetiline taust on igal probleemil isesugune. Näiteks depressiooni ja ärevushäirete puhul mõjutavad geenid haiguse avaldumist umbes 40–50 protsendi ulatuses. Samas näiteks autismispektri häiretel, ­aktiivsus- ja tähelepanuhäirel ning Alzheimeri tõvel aga 70–80 protsendi ulatuses. Ülejäänud osa tuleneb laias laastus keskkonnast.

Seega on lisaks geenidele ka keskkonnal väga oluline roll – näiteks stressirohked läbielamised või krooniline stress mõjuvad paljude inimeste vaimsele tervisele laastavalt. Seetõttu ei saa ainuüksi geenide põhjal kellegi vaimse tervise kohta just palju järeldada. Ikka peab vaatama tervikut.