Eestis kasvatatakse eelkõige rukist, nisu, otra ja kaera. Teised maailmas levinuimad teraviljad on riis, mais ja hirss. Tihti vaadeldakse teraviljadega koos niinimetatud pseudoteravilju (tatart, amaranti ja kinoad), mis botaaniliselt ei ole küll teraviljad, kuid oma toiteväärtuselt ning kasutusvõimalustelt meenutavad teravilju. Teraviljade gruppi kuuluvat maisi kipuvad paljud inimesed aga ekslikult pidama köögiviljaks. Teraviljadest saab valmistada näiteks jahusid, tange, kruupe, helbeid, kliisid ning neist omakorda leibu, hommikuputrusid, lisandeid prae kõrvale ning muid toite.
Eesti inimesed söövad täisteraleiba, -saia liiga vähe
Igapäevaselt soovitatakse 2000 kcal päevase energiavajaduse juures süüa umbes 3-4 viilu leiba ning 200–400 grammi putru ning suurema energiavajaduse korral enamgi.
Leivatoodetest peaks eelistama rukki-, täistera- ja seemneleibu, sepikut ning täisterasaia.
Samas näitavad aga värskelt ilmunud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu 2020. aasta tulemused, et rukki- ja täisteraleiba ei söönud uuringule eelneva nädala jooksul endi sõnul veidi üle neljandiku (27%) ning sepikut-täisterasaia ligi kaks kolmandikku (59%) vastanutest. Rukki- ja teraleiba ja/või sepikut ja terasaia sõi vähemalt 3 viilu päevas ehk vastavalt minimaalsele soovitusele vaid umbes neljandik (27%) vastanutest.
Millist toodet saab pidada täisteratooteks?
Leivatoodete jaotus rukki- ja peenleivaks ei ole reguleeritud, ka rukkileiva koostises võib olla nisujahu. Küll aga tohib täisteraleivaks-saiaks nimetada vaid sellist toodet, milles kasutatud jahudest vähemalt pool on täisterajahu. Täisteratoodetes on üldjuhul veidi suurem mineraalainete (nt magneesiumi, raua, tsingi, vase) sisaldus kui mitte täisteratoodetes, kuna mineraalained paiknevad rohkem tera kestades ja selle läheduses. Terade koorimisel need eraldatakse.
Vitamiinide (B-grupi) poolest ei pruugi täisteratooted olla teistest toodetest rikkamad, kuna vitamiinid paiknevad sageli pigem tera keskel. Samas suurendavad vitamiinide ja mineraalainete sisaldusi leibadesse-saiadesse lisatud seemned. Kaerahelveste puhul kasutatakse üldjuhul alati ära kogu tera — välja arvatud väga harvad juhud, kui mingi osa kestadest eemaldatakse, mistõttu selliselt saadud kaerahelves on rohkem pudi kui helves.
See tähendab, et kõik kaerahelbed on täisterakaerahelbed.
Küll aga võib erinev olla kaerahelveste tootmise protsess — nende hüdrotermiline töötlemine, rõhu all töötlemine, erinev kuivatamisprotsess, peenestusaste. Näiteks helveste peenestusastmest, aga ka nende eelnevast hüdrotermilisest töötlemisest sõltub pudru valmistamise kiirus. Kaerahelbed on oluliseks koostisosaks ka mitmeviljahelveste koostises.