Ekspert selgitab, kuidas mõjuvad kõrge ja madal vererõhk

Naistel tõuseb vererõhk kiiremini ja rohkem kui meestel. Foto: Shutterstock

Südame tervise hoidmisel on oluline jälgida ka vererõhunäitajaid. Mis juhtub kehas, kui vererõhk on kõrge või madal, selgitab südameapteegi proviisor Ave Niidu.

Vererõhk on oluline tervisenäitaja, mis annab vajalikku infot inimese tervise kohta. Vererõhk on surve, millega süda arterite kaudu verd kehasse laiali pumpab. Vererõhk on eri kehapiirkondades pisut erinev ja vererõhunäit pole kunagi püsiv, vaid muutub pidevalt sõltuvalt inimese tegevusest. Näiteks magades ja puhates on näitaja oluliselt madalam kui sportimisel või füüsilise töö tegemisel.

Mõõtmistulemus registreeritakse kahe numbriga. Ülemine ehk süstoolne vererõhk on südamest väljuva vere surve ja see näitab südame tööjõudlust. Alumine ehk diastoolne vererõhk näitab südamesse tagasi jõudva vere survet.

Normaalseks vererõhuks peetakse näitajaid alla 130/85 mm Hg. Madal on vererõhk siis, kui korduval rahuolekus mõõtmisel jäävad näidud alla 100/60 mm Hg ning kõrgenenud on näitajad üle 140/90 mm Hg.

Iga täiskasvanud inimene võiks oma vererõhku mõõta korra kahe aasta tagant. Kui vererõhu näitajad on piiripealsed (130–140/85–90 mm Hg) või kui perekonnas on esinenud kõrgvererõhktõbe, insulti või infarkti, siis peaks vererõhku mõõtma kord aastas.

Kõrge ja madal vererõhk mõjuvad tervisele erinevalt

Madala vererõhu korral ei jõua ajju piisaval määral hapnikku ja see põhjustab halba enesetunnet, pearinglust ja vahel isegi minestust. Vaatamata kehvale enesetundele ja ebamugavusele pole see seisund tervisele tavaliselt ohtlik. Madalat vererõhku ei ravita, kuid sellest tingitud sümptomeid saab leevendada. Tavaliselt aitab tass kohvi, keele alla soolatera panemine või jalgade üles tõstmine. Enamasti ei jää vererõhk terveks eluks madalaks, vaid tõuseb pisut aastate jooksul.

Vererõhu kõrgenemise põhjus võib olla füsioloogiline (füüsiline töö, sportimine, emotsioonid, stress) või seotud haigustega (neeruhaigused, ainevahetushaigused, maksahaigused jt). Kõige sagedamini esineb siiski kõrgvererõhktõbe, mida põeb keskmiselt 15–30 protsenti täiskasvanutest. Selle täpsed tekkepõhused pole praegu teada. Püsivalt kõrge vererõhu korral on süda ja veresooned suurenenud koormuse all. Pikaajaline ravimata kõrgvererõhktõbi toob kaasa ohtlikke tüsistusi: kahjustuvad aju, süda, neerud ja teised elundid.

Olulised riskitegurid on töö- ja puhkerežiimi eiramine ja ebatervislikud toitumisharjumused. Haiguse riski suurendavad suitsetamine, alkoholi ja soolaga liialdamine, vähene kehaline aktiivsus ja stress. Määrav on ka pärilikkus ja vanus, kõrgvererõhktõve tekkeoht on suurem eakatel.

Vererõhku võivad tõsta ka teatud ravimid, näiteks rasestumisvastased preparaadid ja mõningad põletikuvastased ravimid.

Mida teha kõrge vererõhu ennetamiseks?

Inimene saab ise normaalse vererõhu hoidmisele kaasa aidata sellega, et järgib tervislikke eluviise. Igal öösel tuleks magada vähemalt 7–8 tundi – piisav puhkus on äärmiselt oluline. Järgida tuleks soola- ja rasvavaest dieeti ning eelistada puu- ja köögivilja, kala- ja linnuliha ning lahjasid piimatooteid. Alkoholi tarvitamisel tuleks piiri pidada ja suitsetamisest võiks loobuda täielikult.

Tähtis on olla kehaliselt aktiivne ja end regulaarselt liigutada – mõistlik on leida endale meelepärane kehaline tegevus ja harrastada seda vähemalt 3–4 korda nädalas. Tervisliku eluviisi juurde kuulub ka rõõmus meel ja liigsete negatiivsete emotsioonide ja stressi vältimine.

Kui arst on diagnoosinud kõrgvererõhktõve, siis tuleb alustada ravi ja perioodiliselt kontrollida ravitulemusi. Ravimid määrab tavaliselt perearst, vajadusel eriarst. Patsient vajab arsti jälgimist ja ravi enamasti terve elu.