Psühholoog: arstid on läbipõlemise äärel

Kliiniline psühholoog Kärolin Kajalaid. Foto: Erakogu

Paljud probleemid tulevad hetkel väsimusest – inimene ei tule enam oma mõtetega toime, tekib pahameel, vihatunne ja stress, ütleb Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku kliiniline psühholoog Kärolin Kajalaid kliinikumi lehes.

«Hetkel on aga kõige teravam see, et tervishoius töötavad inimesed on äärmiselt ülekoormatud ja väsinud ning selle pinnalt tekib korralik läbipõlemine, mis võib päädida sellega, et inimene ühel hetkel enam polegi töövõimeline,» tõdeb ta.

Kajalaid tõdeb, et kui Covid-19 kriis on läbi, tuleb ilmselt vaimse tervise järellainetus. «Praegu ei ole inimestel aega olla depressioonis või ärevuses, kui tuleb pingelangus, siis võib see ilmneda. Natuke saab seda ennetada, kui juba praegu oma vaimse tervisega tegeleda.»

Kajalaid ütleb, et laste ja noorte vaimne tervis teeb muret – arvutisõltuvus, sotsiaalne ärevus, oskamatus suhelda, keerulised peresuhted, rollikonfliktid, lüngad õppimises, poolelijäetud haridustee, ka majanduslikud probleemid. Kuna lapse aju alles areneb ja on ebaküps, siis on lapsed ka kriiside osas haavatavamad, eriti olukorras, kus pole adekvaatset täiskasvanud lähedase inimese toetust. Praktika näitab paraku seda, et vanemad ei tule sageli iseendagagi toime, rääkimata lapse toetamisest.»

Mida saab inimene ise oma vaimse tervise toetamiseks teha?

Kajalaidi sõnul tuleks kõigepealt sõnastada, milles seisneb kriis. «Kas see, et ma olen väsinud, kas ma olen hakanud kahtlema oma erialavalikus, töökohas, kas tunnen, et suhted on lähedastega kehvad? Me ei saa välja kriisist, kui ei saa aru, mis kriis on. Seejärel tuleks mõelda, mida ma siis tahan? Mis on minu eesmärgid? Eesmärke tuleks seada väikeste sammude kaupa, ühe hüppega ei saa kriisist välja tulla,» ütleb psühholoog. Tuleks ka mõelda, kas tegeletakse enda vajadustega, otsitakse abi, kui on raske, süüakse ja juuakse piisavalt, liigutakse värskes õhus. 

«Abiks on ka oskus elada rohkem praeguses hetkes. Me ei tea, mis tulevik toob ning selle pärast pole mõtet ette muretseda. Tuleks püüda ellu jääda üks päev korraga siin ja praegu,» sõnab psühholoog.

«Ventileerimist peaks õppima – on väga normaalne väljendada oma muret ja pinget. Tuleks ennast ka tunnustada rohkem, ise ka endale öelda, kui vaprad ja tublid me oleme.

Hea oleks, kui õpiksime kõrvad kinni panema koroonaeitajatele, see jutt lihtsalt ei ole seda väärt, et sellele vastata.»