Ämmaemandaks õppivad noored naised: see on kindlasti kõike enamat kui lihtsalt töö
/nginx/o/2021/08/07/13977273t1h3e91.jpg)
5. mai 2021, 20:07
/nginx/o/2021/05/05/13762940t1hfe6c.jpg)
Täna on rahvusvaheline ämmaemandate päev, mis suunab pöörama tähelepanu väga hinnalist ametit pidavatele naistele. Tähtsa päeva puhul uurisime kahelt tulevaselt ämmaemandalt, miks nad on sellise valiku teinud ja millised on omandatud kogemused.
Maia-Liisa ja Triin on kursusekaaslased, nad õpivad Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemandateks. Noored naised hindavad ämmaemanda ametit väga kõrgelt, kuid mõlevad tõdevad, et lihtne see töö ei ole.
Kust sai ämmaemandaks õppimise huvi alguse?
Maia-Liisa: Enne õppima asumist mul ämmaemanda tööga kokkupuudet ei olnud, kuid meditsiin ja pere on olnud kaks teemat, millega olen lapsest saati tugevat seotust tundnud. Otsus minna ämmaemandaks õppima tuli alles 12. klassi lõpus kui käisin Tartus teise kursuse ämmaemandale tudengivarjuks. Sealt edasi läks kõik juba väga loogiliselt, tundsin, et just see on minu eriala ning siiani ei ole pidanud kordagi kahetsema.
Triin: Soov ämmaemandaks õppida tekkis gümnaasiumi alguses aga huvi tervishoiu vastu tekkis juba põhikoolis. See algas inimeseõpetuse tunnis reproduktiivtervise kohta õppides, ma ei mõistnud, miks meile rohkem ei räägita ning miks õpetaja end nii ebamugavalt tunneb. Teadsin, et pean rohkem teada saama ja seda kunagi hoopis ise noortele õpetama. Samuti andis suure tõuke eriala valimisel esimest korda tädiks saamine. Sain kõrvalt näha, kuidas naisest saab ema ja kuidas üks pere kasvab. Oma otsuses, minna ämmaemandaks õppima, ma ei kahelnud, soov oli nii suur, et ma kuhugi mujale erialadele ei kandideerinudki.
Mis annab sellele tööle väärtuse, miks ämmaemanda amet on niivõrd oluline?
Maia-Liisa: Raske on sõnadesse panna, mis tunde see amet annab. See on kindlasti kõike enamat, kui lihtsalt töö. Kõik, kes sellel erialal töötavad, teevad seda südamest. Pikk õpiprotsess ning 12 ja 24 tunnised vahetused teevad minu silmis igast ämmaemandast supernaise. Arvan, et ämmaemanda ameti kõige suurem väärtus on tänutunne, mida naised ja pered tunnevad, sest ämmaemand on olnud neile raseduse või sünnituse ajal suureks toeks. Iga selline tänusõna või žest jääb meelde ja innustab edasi õppima ja töötama.
Triin: Ämmaemand saab naist ja kogu pere toetada niivõrd olulisel perioodil nende elus ehk kogu rasedusaeg, sünnitus ja sünnitusjärgne periood. Tegelikult toetab ja nõustab ämmaemand naisi ja peresid kogu nende elukaare jooksul. Ämmaemandate töö on väga vastutusrikkas ja väärib igat tunnustust.
/nginx/o/2021/05/05/13762837t1hcf64.jpg)
Milline oli esimene praktikakogemus ja esimese sünnituse juures olemise tunne?
Maia-Liisa: Olin esimest päeva sünnitusmajas ja ei olnud jõudnud juhendajaga veel korralikult tuttavakski saada kui juba kiirustasime sünnitusele. See oli väga ilus ja kiire sünnitus. Kogu protsessi raskendas asjaolu, et pidime juhendajaga eriolukorra tõttu pealaest jalatallani kaitseriietust kandma ning mõne aja möödudes hakkas õhk otsa saama. Kogemus oli aga väga positiivne ja olen tänulik, et pere lubas mul nii tähtsa sündmuse juures abiks olla.
Triin: Sünnituse juures sain kõrval olla esimest korda siis kui töövarjupäeva raames õnnestus käia Ida-Tallinna Keskhaiglas, sündis poiss. Meeldejäävaid hetki on palju, ütleksin, et viimane, raseduse-ja sünnituspraktika ongi siiani minu elus üks kõige keerulisemaid aga meeldejäävamaid kogemusi. Olen väga tänulik ja enda üle uhke ka!
Kas sünnituse juures viibimine oli selline nagu sa olid ette kujutanud?
Maia-Liisa: Sünnituste juures viibimine oli täiesti teistsugune sellest, mida ette olin kujutanud. Arvasin, et ämmaemand peab kogu aeg ringi jooksma ja toimetama ja kõike kindlas järjekorras õpiku järgi tegema. Tegelikult on iga sünnitus väga erinev ja suur rõhk on hoopis perele toeks olemisel ja nende ettevalmistamisel. Igal sünnitusel tundsin suurt emotsioonide virr-varri, osa minust kartis midagi valesti teha või öelda ning teine osa vaatas ja imestas milleks naise keha võimeline on.
Triin: Kõikide sünnituste juures viibimine on olnud väga eriline, olen tänulik, et pered on lubanud mul nende sünnitusest osa saada. Peale esimest sünnitust läks süda hellaks, mõtlesin ainult, et veel ei tohi nutma hakata, kuidas ma praegu siis pisaraid pühin. Alles koju kõndides sain oma õnnepisaraid valada. Nii vägev, sünnituse juures viibimine ületas kõik ootused.
Millised on sinu tulevikuunistused selles valdkonnas?
Maia-Liisa: Kõige suuremat unistust ma veel ei tahagi avaldada kuid erialaselt on minu kõige suurem eesmärk ja südamesoov näidata maailmale rohkem sünnituse ilu ja positiivset poolt ning vähendada sellega seonduvaid hirme ja teadmatust.
Triin: Unistusi on palju ja midagi konkreetset silmapiiril veel ei ole, peamine, et saan oma omandatud oskuseid ja teadmiseid rakendada, et siis naisi ja peresid toetada ja aidata.