Psühholoog annab nõu: mida teha, kui ema kritiseerib ja arvab, et täiskasvanud laps ei oska õigesti elada

Anna-Kaisa Oidermaa Foto: Tairo Lutter

Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa selgitab, mis aitab jõuda parema teineteise mõistmiseni emaga, kelle arvates ei oska täiskasvanud laps oma elu õigesti elada. Kuidas muuta suhe lähedasemaks?

«Väike kadeduseuss poeb rinda, kui teised räägivad emaga nagu parima sõbrannaga. Olles ise juba 40ndates, tuleb emalt ikka peamiselt kriitikanooli ja targutavaid soovitusi elu paremaks elamiseks, nii et ei söandagi talle enam ammu midagi avaldada. Ta ei mõista, miks meil oli vaja mehega lahku minna, ja ta peab enda ülimate soovide poole püüdlevat inimest ärahellitatud egoistiks. Hing ihkaks ikka emaga lähedast kontakti, mõistmist ja et ta tunneks uhkust oma lapse üle, kes peaks suutma keskeas ju ise enda jaoks parimaid otsuseid vastu võtta,» kirjutab lugeja.

Vastab kliiniline psühholoog, Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa:

Vanem võib uskuda, et arvustamine paneb (täiskasvanud) lapse «õigesti» käituma ning kaitseb teda «vigade» ja kokkuvõttes haigetsaamise eest. «Uhkus ajab upakile» ja «karda kiitust nagu laitust», on olnud pikka aega ka põhimõteteks, mida lastele ja endale sisendada. Siiras kiitmine ja tunnustamine on laste kasvatamisel vast pigem kaasaegsemad võtted, nagu ka tõdemus, et karistamine ja hirmutamine ei ole kõige efektiivsemad kasvatusmeetodid.

Vahel öeldakse, et küpse inimese tunnus on see, kui ta lepib oma vanematega sellistena, nagu nad on. Samas suhetes ja ka enda sees on võimalik tavaliselt ikka midagi mõnusamaks muuta. Ja suurepärane on olukord, kus on teadvustatud, et sellist muutust on vaja, see ongi esimene samm. Sealt edasi saab vaadata, mida on võimalik ära teha. Üks võimalus on proovida saavutada emaga suuremat lähedusetunnet, mis eeldab valmidust vastastikku teist paremini mõistma ja ka aktsepteerima õppida. Suhetes saab muutust esile kutsuda ka üks inimene, kes teeb midagi senisest erinevalt. Võib-olla ei saa kohe võtta eesmärgiks, et teine kõikidesse valikutesse ja tegemistesse toetavalt suhtub, vaid ehk saab lähedust kogeda mõnes valdkonnas, kus juba on ühiseid mõtteid, väärtuseid, huvisid. Abiks võib olla ka see, kui päris otse rahulikul ja sobilikul hetkel jutuks võtta seda, mida sooviksid, millist reaktsiooni, millist tüüpi arutelu. Ehk siis rääkida oma vajadustest ja sellest, kuidas ema reaktsioonid sind mõjutavad.