«Kui tavaliselt tõmbab sellise kiiritusravi käigus kasvaja kasvõi nädalaks tagasi, siis Richardil kasvas see edasi. Meile öeldi, et nüüd pole enam midagi teha ja kõik olemasolevad ravivõimalused on otsa saanud,» räägib Kätlin pisarsilmil sõnadest, mis ühe vapra lapse võitlusele enam lootust ei andnud.
Arst rääkis, et võtab Riksul peast ajuvedelikku välja ja siis saavad nad olla kodus seni, kuni seal pole enam võimalik olla. «Sellel hetkel küsisin ma ära kõik need küsimused, mida oleksin pidanud küsima ravi alguses, aga milleks ma polnud tol hetkel lihtsalt suuteline,» tunnistab Kätlin.
Kuigi Kätlinil käisid peast läbi mõtted sõita ravile Ameerikasse, kõnetas teda sarnase diagnoosiga lapse ema öeldu: «Üks asi on see, mida sina tahad, aga teine asi on see, et pead jälgima oma last. Kui ta pole võimeline enam võitlema, siis tuleb sellega leppida. Leppida millegi sellisega, mida ükski ema või isa tegelikult kunagi ei suuda.»
Sellel samal reedesel päeval, kui arstid olid öelnud, et Eestis enam midagi teha ei saa, andis Richard märku, et tema võitlus on peetud. Tal tekkisid krambid. See tähendas seda, et väikesest energilisest poisist sai lamav laps. Plaanist koju minna ei tulnud mitte midagi välja. Algas Richardi viimane kuu.
Kätlin räägib, et Riksu oli tõsine võitleja, kes pidas suurepäraselt vastu kuu aega: «Järk-järgult tema olemine halvenes ja järjest tihedamini tulid krambid, mis mõjutasid koheselt aju ning tema üldist seisundit. Siis hakkas ta saama rahusteid, sest mida rahulikum tal oli, seda kergem tal oli. Arst ütles, et Riksul valusid ei ole. Tegelesime sellega, et tal ei tekiks ka lamatisi.»