Mida teha, kui teismeline on jooma hakanud ega kuula vanemat üldse?

Teismeline poiss. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa annab nõu, kuidas saavutada parem kontakt kodust välja napsitama hiiliva teismelisega, kes ei näi vanema muret kuulavat.

«Olen püstihädas 14-aastase pojaga, kes veedab pea kogu aja elektrooniliste seadete taga, kaob pidevalt kuskile vanemate sõpradega, ja keelamine ei aita. Kuna elame majas, läheb lihtsalt hiljem akna kaudu – ja mõnikord tuleb tagasi alles järgmisel päeval, ilmselgelt pohmelliga. Kui helistan telefonile, ta lihtsalt ei vasta. Ei aita manitsused ega ilusti rääkimine, et olen mures ta pärast ja tahan parimat. Tal pole mitte mingit huvi selle vastu, mida ütlen. Ainult nohiseb. Enda arvates olen teda kasvatanud üsna mõistlikult, andnud tähelepanu piisavalt, ja ka isa on temaga tegelenud, ehkki me ei ela enam juba aastaid koos. Mul ei ole ka uut meest, mille peale ta võiks pahane olla. Olen täiesti nõutu,» kirjutab murelik ema.

Vastab kliiniline psühholoog ja Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa: 

Loen siit kirjast välja mitu toimetulekut toetavad faktorit. Noorele inimesele on väga oluline see, et tal on lapsena vähemalt ühe vanemaga hea suhe ning see, et tal on sõpru. Teismelisele on arenguks vaja nii oma piire katsetada, kui ka vähem oma vanematest sõltuda ning koos olla omavanustega. Ikka selleks, et aru saada, kes täpselt ollakse, milleks ollakse võimeline.

Vanemate vastu mässu tõstmine käib suuremal või vähemal määral suureks kasvamise juurde ning vahel ka rohkem mässu on just siis, kui ollakse väga lähedased või kui reeglid ja piirid peres on hägusad. Paraku käib sageli selle juurde ka katsetamine erinevate mõnuainetega, mis vanemaid põhjusega muretsema paneb.

Katsetada võiks sellega, et taasleida kontakti pojaga, luues positiivseid suhtlusolukordi, mis tugevdaksid uuesti omavahelist suhet. Meelde tuletada ühised mõnusad tegemised ja emotsioonid. Selle pinnalt võiks õnnestuda rääkida ka tõsistel teemadel.

Kuigi on juba räägitud, võiks seda siiski jätkata, sõnastades selgelt selle, millist käitumist oma peres aktsepteerite ning mis on nende reeglite ja kokkulepete rikkumise tagajärjed. Samuti võiks uurida, mida arvavad sellisest käitumisest sõprade vanemad, kas võiks mõned ühised reeglid paika panna, mis kõigile võiksid kehtida.

Võiks ka läbi mõelda, kas teie lähivõrgustikus on keegi teine, kes võiks pojaga arutada, mis tema elus toimub ja mida saaks teha, et suhteid parandada. Võimalus on pöörduda ka pereterapeudi poole, kas siis kahekesi või ka vanemal üksi.