Teadlased: Tšernobõli rusudes tõusnud tuumaaine aktiivsus on murettekitav

Tšernobõli tsoon. Reaktori uus safrkofaag. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES Foto: Sander Ilvest / Postimees

Viimase viie aasta jooksul on sensor, mis mõõdab neutronheitmete hulka Tšernobõli tuumajaama rusudes, tuvastanud nende järkjärgulise kasvu.

Heitmete kasv võib aja jooksul tagasi langeda. Teadlased jälgivad aga olukorda pingsalt, kuna tulevikus ei saa välistada tuumalõhustumisreaktsiooni kontrolli alt väljumist, vahendab teadusajakiri Science.

Laguneva materjali täpne asukoht prahi ja raskete betoonplaatide all muudab üksikasjalike uuringute tegemise keeruliseks.

Ukrainas Kiievis asuvate tuumaelektrijaamade ohutusprobleemide instituudi (ISPNPP) teadlased peavad veel otsustama, kas neutronite märgatav tõus annab teada silmapiiril olevast katastroofist või on see pigem tuumaenergia «torm teetassis».

«Ebakindlust on palju,» ütles ISPNPP esindaja Maxim Saveliev. «Kuid me ei saa välistada (õnnetuse) võimalust.»

Tšernobõli neljandas reaktoris toimus 1986. aasta aprilli lõpus sulamine, millele järgnenud rõhu all oleva auru plahvatused heitsid radioaktiivset materjali üle Euroopa.

Aastakümnete jooksul on uraani isotoobid jätkuvalt juhuslikke neutroneid oma tuumadest välja «tulistanud». Need, mis juhtuvad teise isotoobi tuumaga piisavalt lähestikku sattuma, võivad rikkuda õrna tasakaalu, vabastades veel rohkem neutroneid.

Piisavalt kõrge aatomite kontsentratsiooni korral võib «põgenenud» neutronite ahelreaktsioon tekitada lühikese aja jooksul tohutu hulga energiat, millel võivad olla plahvatuslikud tagajärjed.

Uraani väljutatud neutronid liiguvad tavaliselt ülikiiresti. See kõik muutub, kui neutronid on sunnitud läbima teatud keskkondi, näiteks vett. Aeglustumisel on neil palju suuremad võimalused tuuma külge kinni jääda ja selle häving käivitada.

Seda silmas pidades pole üllatav, et lõhustumiskiirus suureneb alati, kui radioaktiivsed materjalid märjaks saavad.

Aastaid on olnud tugevatel paduvihmadel võimalus imbuda kokku varisenud betooni ja vanade masinat vahele.

Kartuses, et vihmavesi võib kiirendada energiamahukaid protsesse, kaeti enamik pinnast neutroneid neelava gadoliiniumnitraadi lahusega. Tugevam konstruktsioon-kate, mis peaks hoidma eemal vett, valmis 2016. aasta novembris.

Kuid vana neljanda üksuse reaktori all asuv ruum – mis oli kunagi ruum 305/2 – on endiselt «sumisev» — neutronite eritumine tõuseb pärast kaitsva katte püstitamist aeglaselt, kuid märkimisväärselt.

Eeldades, et pole märg, pole selge, mis on neutronite arvu aeglase tõusu taga. ISPNPP arvestuste kohaselt on võimalik, et konkreetne materjalide segu on dehüdreerimise käigus muutnud neutronite ahelreaktsioonide genereerimise veel lihtsamaks.

Miks ja mida selles osas ette võtta, on endiselt aktuaalsed küsimused, eriti kuna piirkond kuivab aja jooksul aeglaselt edasi.

Arvestades, et ruum 305/2 sisaldab praeguseks umbes poole reaktori algsest kütusest, võib isegi väike plahvatus paisata õhku murettekitavalt palju radioaktiivset saastet.