/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2021/05/12/13776181t1ha911.jpg)
Ilusad kevadilmad meelitavad inimesi loodusesse, ent lisaks ilule on looduses virgunud ka putukad ja loomad, kellelt hammustada saamise järel on tarvis kiirelt ja otsustavalt tegutseda.
Koolimeedik: putuka- ja loomahammustus nõuab kiiret sekkumist
Sääsed, kihulased, parmud, mesilased ning herilased käivad paratamatult Eesti suvega kaasas, mistõttu tasub Tallinna koolitervishoiu sihtasutuse kooliõe Inna Rahendi sõnul kõigil teada, kuidas tegutseda, et putukatorkest tekkinud kipitustunnet ja paistetust vähendada ning allergilisi reaktsioone vältida.
«Kui torkekohta on jäänud astel, tuleb see eemaldada, torkekoht puhastada puhta vee ja seebi või antiseptikumiga, et vältida põletiku tekkimist. Paistetust ja sügelust leevendavad külm kompress või paiksed jahutavad geelid,» ütles Rahendi ning lisas, et allergikud peaksid kodus tagavaraks hoidma kas arsti väljakirjutatud allergiaravimeid või käsimüügis saada olevaid suukaudsed allergiavastaseid rohtusid.
Neile, kel putukahammustus põhjustab suuremat sorti sügelust, paistetust või tekivad kublad kergelt, soovitab Rahendi allergiaravimit manustada juba enne putukarohkesse kohta minemist.
«Kergemal juhul pääseb nii putukahammustusest vaid sügelusega, kuid on ka neid, kellel tekivad raskemad allergianähud nagu hingamisraskused ja anafülaktiline šokk. Juhul kui peaks tekkima raske allergiline reaktsioon: hingeldushood, hingamisraskused või teadvusekaotus – siis see ilmneb üldiselt paar minutit pärast putukatorget ja sel juhul tuleb kutsuda koheselt kiirabi,» rõhutas Rahendi.
Tähelepanelik tuleks olla ka siis, kui mesilane või herilane on nõelanud näo-, suu- või kaelapiirkonda, sest paistetuse teke neis kohtades võib osutuda eluohtlikuks. Eesti looduses on aasta-aastalt suurenenud puukide levikuala ning tähelepanelik tuleks olla nii metsas ja puisniitudel kui ka rohumaal. Puugihammustuse vältimiseks soovitab kooliõde kanda varrukatega riietust ja pikki pükse.
«Püksisääred tuleks toppida sokkide või kummikute sisse ning kasutada puugitõrjevahendeid nii nahal kui riietel. Kõige olulisem on alati pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kogu keha üle kontrollida,» toonitas Rahendi ning juhtis tähelepanu sellele, et puugi kiire eemaldamine vähendab oluliselt borrelioosinakkuse ohtu. Puugi eemaldamiseks tuleb kooliõe sõnul puuk haarata pintsettide või peeneotsaliste tangidega võimalikult pea juurest, nii naha lähedalt kui võimalik.
«Haarates tuleb puuki ülespoole tõmmata, aga mitte väga kõvasti, sest hoiduda tuleb tema tagakeha pigistamisest või mistahes asjaga määrimisest. Seejärel tuleb hammustuskoht pesta vee ja seebiga ning desinfitseerida,» õpetas Rahendi ning lisas, et kui ise puuki kätte ei saa, tuleks abi saamiseks pöörduda arsti poole.
Lisaks puukidele võivad looduses ohtu kujutada ka maod. Eesti ainsa mürkmao, hariliku rästiku, tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Ka rästikuhammustus vajab kiiret abi.
«Maod on aktiivsed soojemate ilmadega, aga üldiselt on nad arad loomad ja kui nad tunnetavad ohtu, siis põgenevad,» iseloomustas Rahendi ning lisas, et rästiku hammustused ei ole sagedased ning madu hammustab enamasti vaid siis, kui talle peale astuda.
Kooliõe sõnul on parim viis maohammustuse vältimiseks selle ennetamine. Matkale minnes tuleks vältida piirkondi, kus on madude pesitsupaigad. Lisaks saab ennast kaitsta kui metsas kanda üle pahkluu ulatuvaid saapaid ning kõrges rohus astuda ettevaatlikult. Eriti tähelepanelik tuleks olla suurte kivide juures, mida maod sageli magamispaigana kasutavad. Kui rästik on siiski hammustanud, on kooliõe sõnul kõige tähtsam mitte sattuda paanikasse.
«Paanikas inimesel tõuseb vererõhk ja suureneb südame löögisagedus ning maomürk levib kiiremini verre. Rästikumürk lagundab vererakke ja tekitab ägeda allergilise reaktsiooni,» selgitas Rahendi ja lisas, et eriti ohtlik on hammustus pea- ja kaelapiirkonnas. «Kannatanu peaks lamama, samuti ei tohiks hammustatud kätt või jalga kõrgemale tõsta. Võimalusel tuleks hammustuskohale panna külm mähis. Kannatanule ei tohiks juua anda ning kindlasti ei tohi püüda mürki välja imeda,» jagab kooliõde esmaabinõuandeid, mida rästikuhammustuse korral teha. Arstiabi saamiseks tuleks helistada telefonil 112 või transportida kannatanu lähimasse traumapunkti.
Loomahammustuse esmaabi peab olema kiire. Koduse lemmikuga on lapsed harjunud ja isegi kui loom võib mänguhoos hammustada, on nakkusoht väike. Väljaspool kodu juhtunud loomahammustused nõuavad kooliõe sõnul aga täit tähelepanu ja kiiret reageerimist. Oma praktikas näeb ta kõige sagedamini koerahammustusi ning vähem kasside ja rottide omi.
«Loomahammustuse tagajärjel tekkiv vigastus on enamasti kombinatsioon torke-, rebimis- ja muljumishaavast, seetõttu on lisaks naha ja selle aluskoe vigastustele, tõsisematel juhtudel viga saanud ka lihased, kõõlused ja luud,» märkis Rahendi.
Loomahammustuse teevad ohtlikuks süljega haava sattunud nakkused, näiteks teetanus, viirushepatiidid, tuberkuloos ja marutõbi. Kassihammustuse korral võib haigestuda kassikriimustustõppe, mis annab endast märku hammustuskoha punetuse ja lümfisõlmede tursena.
Rahendi paneb lapsevanematele südamele, et looma hammustus tekitab lapses ehmatust või isegi šokki ning tähtis on lapsele rääkida loomadega seotud ohtudest ning juhendada, kuidas hammustuse korral käituma peab. Lisaks on tema sõnul oluline, et lapsevanem jääks hammustushaava nähes rahulikuks ning oskaks anda lapsele vajalikku esmaabi.
«Esmaabi peab oleme võimalikult kiire, sest ajaga suureneb nakkuserisk. Ligi viis protsenti haavadest tüsistub mõne infektsiooniga,» nentis Rahendi.
Haav tuleb viivitamatult puhastada ja desinfitseerida. Koduses esmaabikarbis võiks olla desinfitseerimisvahend. Kui haav on pindmine, tuleb haav siduda puhta sidemega. Tugeva verejooksu korral tuleb asetada haavale rõhkside. Viga saanud jäse tuleks tõsta kõrgemale. Kiirabi tuleks kutsuda või viia laps haiglasse, kui haav on suur või seda on raske puhastada või kui teetanusevaktsiin on tegemata või on kahtlus, et loom oli marutõves. Metslooma – ka orava või muu väikelooma – käest hammustada saanud laps on vaja toimetada haiglasse.
Koerahammustuste ennetamiseks on kooliõe sõnul kõige olulisem lapsele selgitada, et võõrast koera ei tohi kutsuda, ärritada, tirida ega ilma koera peremehe juuresolekuta paitada. Koerast möödumisel tuleks liikuda rahulikult ja vältida jooksmist.