Arst selgitab, milliste sümptomite korral võiks kahtlustada lapsel põletikulist soolehaigust

Haiguse sümptomitest toob dr Kumm peamise tunnusena välja kõhulahtisuse. Foto: Shutterstock

«Põletikulisi soolehaigusi, haavandilist koliiti, Crohni tõbe ja diferentseerumata põletikulist soolehaigust diagnoositakse lastel nii Eestis kui maailmas aasta-aastalt üha rohkem,» sõnas dr Mari-Liis Kumm, Tallinna lastehaigla laste gastroenteroloog.

«Kui 2000. aastal sai Eestis põletikulise soolehaiguse diagnoosi 4-5 väikest patsienti aastas, siis tänaseks on see number tõusnud ligikaudu 20 lapseni aastas. Kindlasti on selle arvu taga haigestumise tõus, kuid eks oma osa on ka kiiremal diagnoosini jõudmisel. Fakt on aga see, et tänapäeva inimesed haigestuvad põletikulisse soolehaigusse järjest rohkem, enamasti juhtub see vanuses 15 – 35, ligikaudu 25 protsenti kõikidest põletikulise soolehaigusega inimestest saab oma diagnoosi lapseeas.»

Dr Kumm selgitab, et neil haigustel ühte ja kindlat tekitajat pole. «Siin mängivad rolli nii geneetika, keskkond, põetud infektsioonid kui ka meie mikrofloora. Me puutume järjest vähem kokku erinevate mikroobide ja parasiitidega, meid ümbritseb suhteliselt puhas keskkond. Palju on muutunud ka see, millist toitu me sööme ja kuidas me seda säilitame. Samuti loeb, milliseid infektsioone inimene elu jooksul on läbi põdenud. Põletikulised soolehaigused on rohkem heaoluühiskonna haigused, täpselt nii nagu mitmed teisedki autoimmuunhaigused.»

Arsti kinnitusel peetakse põletikuliste soolehaiguste puhul väga varaseks alguseks, kui see hakkab enne kuuendat eluaastat, alla teist eluaastat on tegemist infantiilse haigusvormiga, kuid keskmiselt diagnoositakse haigus Eestis 10-11-aastastel lastel. Kõige noorem põletikulise soolehaigusega patsient on Tallinna lastehaiglas saanud oma diagnoosi juba enne esimest eluaastat. Kuna haigus võib olla hiiliva kuluga, siis teinekord võib diagnoosini jõudmine võtta oma aja.

Milliste sümptomite korral võiks kahtlustada lapsel põletikulist soolehaigust?

Haiguse sümptomitest toob dr Kumm peamise tunnusena välja kõhulahtisuse. «Kõhulahtisus on kõige sagedasem sümptom, mis ajas süveneb, koos sellega võib lapsel olla samuti kõhuvalu. Kõhulahtisus võib esineda ka öösiti. Sagedased sümptomid on samuti väsimus, jõuetus, palavik ning kaalulangus. Kuna tegemist on kroonilise haigusega võivad sümptomid esineda ka niiöelda lainetena ehk vahepeal ise taanduda, üldiselt aga ajas järk-järgult süveneda. Alarmeeriv iga lapsevanema jaoks peaks olema veri lapse väljaheites, mis tähendab vältimatut visiiti perearsti juurde.»

Põletikulise soolehaiguse ning mõne viirusliku kõhuhäda vahel võib olla kerge vahet teha. Äkki tekkinud kõhulahtisus, millega kaasneb palavik ja oksendamine ning mis möödub mõne päevaga, on ikkagi enamasti viiruslik. Põletikuline soolehaigus aga ei teki üleöö, need sümptomid kujunevad sageli vaikselt ning kaebused võivad kesta pikemat aega. Kindlasti tasub sellisel juhul konsulteerida perearstiga, kes suunab vajadusel lapse põhjalikumaid analüüse tegema.

«Diagnoos on komplekt nii kliinilisest pildist, analüüsidest, endoskoopilistest ja radioloogilistest uuringutest,» lausus arst. «Kui jääb kaebuste alusel kahtlus põletikulisele soolehaigusele, siis võiks perearst hinnata esmalt vereproovi, soolehaigusele võivad viidata nii põletikunäitajate tõus kui ka aneemia.

Põletikulisele soolehaigusele viitab samuti kakaproovis tõusnud põletikumarker. Kui need näitajad soolehaigusele on olemas, siis tuleb patsiendile teha gastroskoopia ja koloskoopia, hinnata, millises soole osas ja missuguse iseloomuga põletik on,» rääkis arst. 

Kummi sõnul on haavandiline koliit ainult jämesoolt haarav põletik, Crohni tõve puhul võib haigus aga paikneda kõikjal seedetraktis, suu limaskestast kuni pärakuni välja. «Crohni tõbi võib läbida kõiki soolekihte, tekitades fistuleid, abstsesse, ka soole ahenemist ehk sool kootub ja häirub soole läbitavus,» selgitas dr Kumm. «Mõnikord ei saa täpselt panna kummagi haiguse diagnoosi ja tegemist on diferentseerumata põletikulise soolehaigusega, mis võib nii üheks kui teiseks haiguseks alles hiljem kujuneda. Õige diagnoos on nagu pusle kokkupanek, kõik tükid peavad sobima.»

Kuidas ravitakse põletikulise soolehaiusega last?

«Põletikulise soolehaiguse ravi on pikaaegne ja pidev,» sõnas dr Kumm. «Ravi eesmärk on hoida ära kroonilise põletiku tõttu tekkivaid tüsistusi, laste puhul ülimalt oluline on tagada ilus kasvu- ja kaaluiive. Laste Crohni tõve ravi erineb veidi täiskasvanute omast, sest lastel võiks ravi alustada enteraalsest toitmisravist. Selle korral laps tavatoitu ei saa, vaid talle pakutakse niiöelda lammutatud kujul toiteseguna kõiki vajaminevad toitaineid, mikroelemente ja vitamiine. Toitesegu saab laps 8-10 nädalat, mis annab võimaluse soole limaskestal taastuda. Pärast toitesegu perioodi minnakse vaikselt taas tavatoidule üle ja edasi jätkatakse baasraviga.

Kahjuks haigekassa neid toitesegusid ei rahasta, samuti on väga pikk haigekassalt rahastusotsuste ootamine, väiksele patsiendile on aga toitesegu vaja kohe. Mõned põletikulise soolehaigusega patsiendid on saanud toitesegu tänu Tallinna lastehaigla toetusfondile ja lastefondile,» ütles arst. «Iga kord ei ole aga enteraalse toitmisega võimalik alustada, siis kasutatakse esmaseks raviks kortisooni. Sageli on just suuremate laste puhul probleeme, et nad soostuks toiteraviga. Baasravis on aga kasutusel nii sooles lokaalselt põletikku ravivad preparaadid kui ka immuunreaktsiooni pärssivad ravimid ning bioloogiline ravi.»

Arst kinnitab, et õige raviga saab laps elada tavapärast elu. «Meie kõige suurem eesmärk on hoida raviga haigus kontrolli all, et laps saaks kasvada, süüa tavatoitu, sportida, käia koolis ning teha teisi lapseasju. Iga haiguse korral on ravi tõhusam, kui seda saab varem alustada. Järjest enam on ravimeid, mis suudavad põletikku molekulide tasemel kontrollida, tänu sellele jäävad kirurgilised sekkumised ära ning samuti on tüsistusi vähem, sest ravi on efektiivsem. Kahjuks põletikulisest soolehaigusest terveks ravida ei saa, aga ravi aitab haigust kontrolli all hoida ning anda patsiendile võimalikult täisväärtuslik elu.»

Artikkel ilmus esimest korda 25. mai 2021.