/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2021/03/23/13692019t1h1ca7.jpg)
Aasta õeks valitud Angelika Lall leiab, et kvaliteetse töö tegemiseks peab õdede töökoormus olema normeeritud.
Aasta õde: patsientide üksildust oli personalil raske vaadata, tegime elu lõpul ka erandeid
Tänavu valiti esmakordselt aasta õeks kaks õde – Tartu ülikooli kliinikumi õendusabi osakonna juhataja Angelika Lall ja Valga haigla kiirabi õde-brigaadijuht Marje Rebane. Angelika Lall on töötanud Tartu ülikooli kliinikumis õena 31 aastat.
Lall räägib Med24s, et näeb, kuidas kolleegid panustavad pere ja õpingute kõrvalt.
/nginx/o/2021/05/28/13808098t1hf5ba.jpg)
«See pole kerge töö, see on töö kogu meeskonnaga. Pead osakonnas avatud silmadega ringi käima, hoidma kõigel kätt pulsil, et asjad toimiksid kvaliteetselt ja patsiendid oleksid hoitud,» ütleb Lall. «Sul on padja kõrval telefon ja pead kõne ka öösel vastu võtma. Näiteks on mulle helistatud öösel kell kolm politseist, et ma laseksin kontrollida, kas patsient ikka on palatis, sest ta on helistanud häirekeskusesse jutuga, et lamab pargis ja tal on külm. Sel patsiendil olid vaimsed probleemid ja loomulikult oli ta tegelikult palatis sooja teki all, aga tal peab olema õigus oma telefoni kasutada. On olnud ka teistsuguseid olukordi. Tartus Lina tänava haiglate kompleksi kõrval oli ööklubi. Olen sealt õhtul käinud patsienti otsimas, kes otsustas aknast välja pugeda ja minna «diskole».»
Lall tõdeb, et koroonaviiruse käitumine oli ettearvamatu ja olukord oli uus ka osakonnale. «Ka meile pääses eelmise aasta lõpus viirus sisse, kui kodust tulnud patsient osutus peale negatiivset testi paar päeva hiljem siiski positiivseks. Viirus käitus ettearvamatult ja osa personalist oli paanikas. Eeskätt oma lähedaste pärast. Sa küll püüad kanda isikukaitsevahendeid korrektselt, aga ikka kahtled, kas oled piisavalt hoolas ja võid koju laste või oma vana ema juurde minna. Sel ajal polnud ju veel vaktsiine,» räägib Lall. «Patsientide üksildust oli personalil raske vaadata. Võimaldasime lähedastega videokõnesid. Tegime külastamisel ka erandeid elulõpu teenusel ja raskete haigete külastamiseks,» ütleb Lall.
«Praegu tunneme end vaktsineerimise tõttu palju vabamana, kuid ka meil on meditsiinitöötajaid, kes pole vaktsineeritud ja ei plaanigi seda teha. Osa puhul on see otsus põhjendatud, aga mõne puhul ma seda ei mõista. Nad võivad osakonnas edasi töötada, aga kui otsime uusi töötajaid, siis uued peavad olema vaktsineeritud. Ma tõesti ei taha, et juhtuks olukord, kus töötaja või patsient peaksd haigestuma ja me avastame selle liiga hilja. Seetõttu testin siiani regulaarselt vaktsineerimata töötajaid.»
Lall tõdeb, et mullu jäi suvepuhkus praktiliselt võtmata. «Vaimsest pingest puhata saab vist ainult läbi füüsilise töö. Lähed välja jalutama või teed värskes õhus sporti. Muusikal on samuti oluline roll hingekosutusel, laulan Kliinikumi naiskooris.
Minult on küsitud, kas ma pole mõelnud õetöö asemel teha midagi muud või minna välismaale. Seda mõtet pole mul olnud. Välismaal pakutav palk võib olla ahvatlev, aga minu juured on siin. Ma pole rändaja. Pigem mõtlen enese ja õenduse arendamisele Eestis,» räägib Lall.
«Õdede normkoormus tuleb kindlasti üle vaadata, meditsiin areneb kogu aeg, ravitaktikad ja protseduurimahud on muutunud. Kui üks õde jääb ööseks üksinda 20 patsiendiga, siis on seda palju. Õde peab jõudma tegeleda ka nõustamise, patsiendi õpetamise ja ennetusega!»