Diabeetik teeb igapäevaselt 180 otsust rohkem kui tavaline inimene

Liiga madal veresuhkur võib viia teadvusekaotuseni ning sealt paari tunniga juba surmani. Foto: Shutterstock

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel põeb diabeeti 422 miljonit inimest. Eriti oluliseks teemaks on see kujunenud laste ja noorte seas. Diabeedist kirjutab Tartu Ülikooli magistrant Kristiina Kivari. 

Diabeet on autoimmuunhaigus, mis tihti on täiesti märkamatu, eriti kui diabeetik suudab oma haiguse hästi kontrolli all hoida. Seejuures on uuringud tõestanud, et diabeetik teeb umbes 180 otsust igapäevaselt rohkem kui mitte diabeeti põdev inimene. 

1. tüüp tähendab, et immuunsüsteem, mis tavaliselt aitab organismil võidelda bakterite ja viiruste vastu, ründab nüüd enda organismi. 2. tüübi diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest, insuliini toime nõrgenemisest või mõlemast.

Varem oli lihtsam jaotus, et 1. tüübi diabeeti põevad lapsed ja noored, kelle kõhunääre mingil põhjusel ei tööta enam nii nagu vaja ja 2. tüübi diabeetikud on pigem 45-aastased ning vanemad inimesed, kellel on haigus tingitud elustiili valikutest. Tänasel päeval on aga üha rohkem noori, kes saavad 2. tüübi diagnoosi, sest laste ja noorte hulgas on suurenenud ülekaaluliste ja rasvunute osakaal.

Tihti ajavad inimesed segamini 1. ja 2. tüübi diabeedi ning eeldavad, et diabeetikud on ülekaalulised, kes kunagi midagi magusat süüa ei tohi. Selline stereotüüp peaks ühiskonnas muutuma ning seetõttu on oluline tõsta teadlikkust.

Diabeedik peab langetama 180 tähtsat otsust rohkem 

180 otsuse hulka, mida diabeetik igapäevaselt enesele tavapäraselt langetab, kuulub enda päevakava arvestamine, toiduaegade ning toiduväärtuse analüüsimine ning sellest tulenevalt õige insuliini koguse süstimine.

Need on vaid suures määratluses otsustuskohad, tegelikkuses käib märkamatu eneseanalüüs - kas ma olen väsinud, kerge külmetusega, on mul trenn tulemas, kas on suvi või talv, kas toit sisaldab madala või kõrge glükeemilise indeksiga toiduaineid, olen ma närvis, kuhu süstida jne.

Tänasel päeval on aga üha rohkem noori, kes saavad 2. tüübi diagnoosi, sest laste ja noorte hulgas on suurenenud ülekaaluliste ja rasvunute osakaal.

Kõigist nendest otsustest sõltub, kas veresuhkur läheb liiga madalaks, kõrgeks või on stabiilne. Liiga madal veresuhkur võib viia teadvusekaotuseni ning sealt paari tunniga juba surmani.

Liiga kõrge veresuhkur võib viia mitmete tüsistusteni nagu näiteks pimedaks jäämine, amputatsioon, närvide tundlikkuse kadumine, ülekaalulisus, neerude funktsioneerimise halvenemine või varajane surm.

Diabeediravi areng on aeglane, kuid siiski on vahendeid, mis igapäevaelus kaasa aitavad

Hoolimata sellest, et Eesti on digiriik ning tehnoloogiliselt kiiresti arenev, on diabeediravi areng aeglane. Näiteks 1983. aastal leiutati esimesed insuliinipumbad ehk seadmed, mis vähendavad igapäevast süstimist. Eestis leidsid need ühiskondlikku märkamist alles aastal 2004, kui koostöös ETV «Jõulutunneliga» koguti annetusi insuliinipumpade ostmiseks.

1999 aastal leiutati automaatse veresuhkru jälgimise seade ehk sensor, mis mõõdab veresuhkru taset iga viie minuti tagant ning annab alarmiga teada, kui veresuhkur on liiga madal või liiga kõrge. See info on eriti oluline magamise ajal, sest liiga madala veresuhkruga võib diabeetik kaotada teadvuse ning langeda koomasse.

Näiteks, 5-aastase terve lapse saab lubada mänguväljakule üsna muretult koos eakaaslastega lustima, kuid diabeetikust lapse vanema mõttes ja jälgimise all on lapse veresuhkru tase ja käitumine pidevalt, sest 5-aastane ei pruugi enda madalat veresuhkrut ise tajuda. Seetõttu pakub sensor lapsevanemale kindlustunnet, sest veresuhkru tase on pidevalt näiteks telefoniekraanil nähtav.

Miks on diabeedist oluline rääkida?

Tänasel päeval ei saa diabeetikud minna ajateenistusse ega töötada päästjana, sest võivad ootamatult ise abi vajada ning seetõttu meeskonda alt vedada. Tihti ei oska treenerid ega toitumisspetsialistid arvestada diabeedi eripäradega ja ka koolis või töökohal tuleb teha selgitustööd.

Olukorda muudaks oluliselt lihtsamaks erinevate meditsiiniliste abivahendite parem kättesaadavus, olgu selleks infusioonikomplektita insuliinipumbad või veresuhkru jälgimiseks mõeldud sensorid. Tänu sellele tunneksid diabeetikud end kindlamalt, sest oma tervisest oleks parem ülevaade.

Eesti, olles tugev IT-riik, suudaks kindlasti ka ise luua uusi tooteid, mis muudaks nii Eesti kui maailma diabeetikute elu paremaks.