/nginx/o/2021/06/17/13854862t1h82c6.jpg)
Psühhopaadid on tuntud oma isekuse, jäikuse ja vägivaldsuse poolest. Need asotsiaalsed isiksuseomadused tekitavad sageli hämmastust meile kõigile ning tekitavad küsimust - kas sellised aju erinevusi saab kuidagi seletada? Või veelgi enam - kas selline asi on ravitav?
Mõned psühhopaadid on tapjad, kuid mõned on hoopis suurepärased ärimehed, väidavad teadlased.
Psühhopaatiat peetakse tavaliselt isiksusehäireks, vahendab MedicalNewsToday.
Ehkki psüühikahäirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat ei tunnista psühhopaatiat ametlikult iseseisva seisundina, läheb see siiski «antisotsiaalse isiksusehäire» alla.
1993. aastal määratles Kanada psühholoog Robert Hare psühhopaate kui «sotsiaalseid kiskjaid, kes võluvad, manipuleerivad ja sõidavad halastamatult läbi elu.»
«Neil puudub südametunnistus ja teiste suhtes empaatia. Nad võtavad egoistlikult seda, mida nad ise tahavad ja teevad nii, nagu ise heaks arvavad. Tihti rikuvad nad sotsiaalseid norme ja selles juures ei oma mingit süütunnet ega kahetsust.»
«Mitte kõik psühhopaadid pole mõrvarid,» kirjutab Hare. «Nad on tõenäoliselt meile tuttavad mehed ja naised, kes liiguvad läbi elu ülima enesekindlusega.»
«Märgatav empaatiavõime puudumine on psühhopaatiaga inimestele iseloomulik tunnus,» selgitab Jean Decety, Illinoisi Chicago ülikooli psühholoogia, psühhiaatria ning neuroteaduse maailmas tuntud ekspert.
Uuringud on näidanud, et psühhopaatidel võib olla häiritud neuronite süsteem - see tähendab raskusi neuronitega, mis tervislikus ajus aktiveeruvad nii siis, kui tajume, et keegi teine tegutseb, kui ka siis, kui teeme seda sama tegevust ise.
Hiljuti on Decety juhtinud mitmeid katseid, mis näitavad, et psühhopaatidel puudub lihtsalt empaatiaks vajalik närviline «varustus».
Kui osalejatel, keda peeti väga psühhopaatilisteks, paluti ette kujutada, et valu on neile endale põhjustatud, «valgustusid» funktsionaalses masinas vastavad ajupiirkonnad, mis teadaolevalt olid seotud emotsioonide töötlemise ja valu suhtes empaatiaga.
Kui aga väga psühhopaatilistel inimestel paluti ette kujutada, et keegi teine kogeb valu, ei suutnud samad ajupiirkonnad reageerida.
Samuti leiti uuringust, et osalejate insulaadid ja ventromediaalsed prefrontaalsed ajukoored ei suutnud ühendust luua, kui osalejad pidid võtma teise perspektiivi.
Mõni on väitnud, et psühhopaadid pole kurjad, nad on lihtsalt otsuste langetamisel tõsiselt halvad. Ja mõnikord on need otsused ikka väga halvad.
Psühhopaatide prefrontaalses ajukoores on väga kõrge testosterooni tase ja madal aktiivsuse tase. Testosterooni üleküllus võib selgitada ka fakti, miks on maailmas rohkem just meessoost psühhopaate.
Psühhopaatia ise on ravimatu, kuid sümptomeid saab ravida.
Ravisekkumised vanglates on näidanud, et noori psühhopaate on võimalik rehabiliteerida.
Aju neuroplastilisuse tõttu väidavad Decety ja tema kolleegid, et nii kognitiivne teraapia kui ka ravimid võivad aidata parandada aju piirkondade vahelisi katkisi «seoseid».
Psühhopaatia ravimisel on suurimaks väljakutseks see, et psühhopaadid tunduvad karistuse suhtes immuunsed.
Tähtis pole see, kas psühhopaatiat saab ravida, vaid see, kas selle ravimisega saab hakkama.
Selgub, et psühhopaatiat ei saa kunagi täielikult välja ravida, kuid õige ravi korral võivad psühhopaadid õppida elama normaalset igapäevast elu.
/nginx/o/2025/02/07/16641266t1hcf63.jpg)