Kuidas aidata kutsehaigeid?

Kolm aastat tagasi vibratsioonitõvega kutsehaigeks tunnistatud Lembit Sinijärv eile seljavenituse trenažööril harjutusi tegemas. Harjutuste peale kulub tal päevas paar tundi. Foto: Mihkel Maripuu

Kui üle 12 aasta Pauligi tehases tõstukijuhina töötanud Lembit Sinijärvel kolm aastat tagasi kutsehaigus diagnoositi, tabas teda haiguse kõrval suuremgi šokk: tööandja ei tahtnud temast enam midagi kuulda ja mees ei leidnud ka riigilt tuge oma õiguste eest seismisel.

 «Minu tööd oli tunnustatud, olin 12 ja poole aasta jooksul vaid üksikud korrad haiguslehel ja pidasin oma tööandjast väga lugu, aga kui tervis halvaks läks ning mul kutsehaigus vibratsioonitõbi diagnoositi, öeldi töö juures, et minuga ei ole neil midagi teha,» rääkis Lembit Sinijärv (59).

«Mind süüdistati, et olen ise süüdi, olen lasknud arstil endale sobiva diagnoosi panna – hakkasingi end patusena tundma ega teadnud, kuidas edasi toimida,» meenutas ta. Nagu niisugustel juhtudel tavaline, jõudis Sinijärv lõpuks tööandja vastu kohtusse, kulutas närve – «Ma ei ole enam see inimene, kes olin,» ütleb mees, pisarad kurgus – ja raha ning sai tööandjalt 10 000 eurot ühekordset hüvitist.

Kuna kutsehaigus oli välja kujunenud alates töötamisest kolhoosis, mida enam muidugi alles pole, võttis riik vastavalt seadusele 20 aasta hüvitise enda kanda. Tööandja pääses vaid ühekordse hüvitisega.

Toetuste üle ei kurda

Pensioni ja toetuste mõttes Sinijärv ei kurdagi – ta saab kuus kokku umbes 500 eurot, mis kõik tuleb riigilt. Tõsi, ainuüksi ravimitele, taastusravile ja abivahendeile kulus tal mullu ligi 1000 eurot. Lisaks õppis mehe abikaasa selgeks massaaži tegemise ja lapsed ostsid isale seljavenituse trenažööri.

Ta läheks ka tööle, kui Riisipere kandis oleks talle sobivat tööd. «Kui tööandja kuuleb, et oled kutsehaige, ei võta sind keegi tööle,» teab kutsehaigete liidu juhatuse liige Aleksander Nukka. Sotsiaalministeeriumi ideekava üritab luua kutsehaigete ja tööõnnetuse tõttu töövõime kaotanute toetamise alused.

Kui selle dokumendi ideed teostuvad, peaks Sinijärve ja sarnaste probleemidega inimeste osa muresid murtud saama. Kava järgi koondataks töövõimetuse tõttu abi vajavate inimestega tegelemine töötukassa alla.

Juba esimese töövõimetuslehel viibimise kuu järel peaks haigele appi tulema töötukassa nõustaja, et otsida võimalusi inimese tööle naasmiseks, ja eelkõige senise tööandja juures sobivale töökohale. See võiks välistada hättasattunu jaoks tunde, et ta on üksi jäetud ja ei tea, mida edasi teha.

Kes maksab?

Ka praegu on erinevus tööl saadud haiguse tõttu või muude haiguste tõttu töövõime kaotanute vahel hüvitise määras – esimestele makstakse kuue kuu jooksul 100 protsenti senisest sissetulekust, teistele 70 protsenti.

Kava järgi lisanduks sellele veel neli kuud, mil esimestele makstaks 70 protsenti ja teistele 50 protsenti senisest sissetulekust. See plaan annaks ka õiguse esimesel võimalusel uuesti kas või osaliselt tööle asuda. Konks on aga selles, et töötades kaotab inimene osa hüvitisest või täisajaga töötades isegi kogu hüvitise.

Hoopis teine ja sotsiaalministeeriumi ideekavas lahtisi otsi jättev on küsimus, kes ja kuidas tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustamise eest maksma hakkab. Kuigi minister Hanno Pevkur kinnitab, et ümberkorralduste planeerimisel on lähtutud põhimõttest, et võrreldes praegusega maksukoormus ei tõuse, on dokumendis töötukassa senistele raharidadele lisandunud tööandja makstav tööõnnetuse ja kutsehaiguse kindlustamistasu. Kui suur see võib olla, ei ole targu kirja pandud.

Dokumenti lugeda saanud tööandjate keskliidu juhi Tarmo Kriisi arvates tähendab see siiski maksutõusu. «Saan asjast aru nii, et valitsus tahab lükata praegu haigekassas ja pensionikassas olevad töövõimetushüvitise kulud, umbes 250 miljonit eurot aastas, kõik töötukassa kraesse ning lisab sellele veel tööõnnetuste ja kutsehaiguste eest täiendava kulukomponendi, » rääkis ta.

Kriis pakkus välja, et tööandjate töötukassamakse võidakse tõsta samale tasemele, nagu on töövõtjatel juba praegu. Töötuskindlustusmakse 4,2 protsenti jaguneb praegu 2,8 protsendipunkti töötajalt ja 1,4 protsendipunkti tööandjalt.

«Muidu ei tule töötukassal rahast välja: sinna tahetakse ümber tõsta kulusid 250 miljoni euro eest, aga töötuskindlustusmaksetest kokku ainult nii palju laekubki,» ütles Kriis. «Lisaraha vajadus võib olla umbes 1,5 protsendipunkti maksukoormuse tõusu.» Kutsehaigete liit peab kava ebaõiglaseks.

«Kui tööõnnetuste ja kutsehaiguste raha seotakse töötukassaga, kuhu inimene maksab 2,8 protsenti, on seal tugev vastuolu,» rääkis Nukka. «See peaks olema tööandja maks ja tõstma tööandja vastutust, kuid nii hakataks hüvitiseks maksma inimese enda makstud raha.»

Millal ideekavand seaduseelnõu kuju võiks võtta, sotsiaalministeeriumist öelda ei osatud. Pigem tuleb Lembit Sinijärve saatusekaaslastel veel pikalt oodata, et nad end üksijäetuna tundma ei peaks.

Kommentaar

Lauri Leppik
Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professor

Kavandataval töövõimetushüvitiste reformil on mitu mõistlikku joont. Esiteks keskendumine inimeste võimetele, mitte puudele. Teiseks keskendumine lahenduse otsimisele – inimese tegevusvõime taastamisele ja sobiva töö leidmisele, mitte pelgalt raha maksmisele.

Kolmandaks individuaalne lähenemine, mitte tüüplahendused standardjuhtumitele. Siiski sõltub nende õigete ideede realiseerumine paljuski seni veel lahtistest detailidest ja kindlasti ka rakendussuutlikkusest.

Kehv teostus võib iga printsiipides õige reformi tuksi keerata. Ja kindlasti tähendab selline reform ühiskonnas parajalt suurt mõttemuutust, mis ei pruugi olla kiire tulema. Pakutav reformikava keskendub praegu eeskätt sellele, kuidas töövõimetuse hüvitamise süsteemi «ratsionaliseerida » ja kuidas inimesi hõivesse tagasi tuua.

Kuigi ühe eesmärgina deklareeritakse soovi suurendada tööandjate huvitatust töökeskkonda parandada, et tööõnnetusi ja tööga seotud haigestumisi juhtuks vähem, siis senisest kavast ühtegi reaalset motivatsioonihooba paraku ei paista.