Mida peaks teadma aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta täiskasvanueas?

Foto: Shutterstock

Kui veel mõnda aega tagasi oli arutlusel küsimus, kas aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) täiskasvanueas on üldse tõeline diagnoos, siis nüüd on spetsialistid pigem seisukohal, et täiskasvanuea ATHga inimestest on diagnoositud umbes kaks protsenti, seega on see suuresti aladiagnoositud, kirjutab Med24. 

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) iseloomustab kombinatsioon tähelepanuhäirest, hüperaktiivsusest ja impulsiivsusest, rääkis Hollandis Radboudi ülikoolis neuropsühhiaatrilisi ja arenguhäireid uuriva grupi juht professor Jan K. Buitelaar.  

ATH on seotud suurenenud suremusega lapse-, nooruki- ja noores täiskasvanueas, põhjuseks võivad olla õnnetused ja avariid, sõltuvusainete tarvitamise, aga ka vägivaldsuse ja kuritegevusega seotud sündmused. 

Kliinilised sümptomid muutuvad ajaga. Kui lapseeas domineerivad hümperaktiivsus ja impulsiivsus, siis täiskasvanueas on püsivaks sümptomiks tähelepanuhäire. 

ATH täiskasvanueas on häire tõsisem ja ohtlikum vorm, seega on vaja juba varakult üles leida need lapsed, kelle haigus täiskasvanueas püsima jääb.

Täiskasvanute diagnoosimiseks ei ole selgelt defineeritud arenguliselt eakohaseid kriteeriumeid ega äralõikepiire, pole ka ühtegi kindlat diagnostilist testi.

Täiskasvanuea ATH puhul võivad iseloomulikud olla probleemid lähisuhetes, abielus, perekonnas, allapoole oma võimete saavutused (underachievement), sage töökohtade vahetamine, sagedased õnnetused või avariid, konfliktid, läbipõlemine ja muud kohanemisega seotud probleemid.

Kui varem räägiti, et ATHst kasvab välja, siis praeguseks on teada, et see nii ei ole. Globaalselt on ATH levimus laste hulgas umbes viis protsenti populatsioonist, täiskasvanute seas Saksamaal umbes neli protsenti. Pärast 25. eluaastat püsib haiguse esinemissagedus üsna stabiilsena. Täiskasvanuea ATHga inimestest on diagnoositud umbes kaks protsenti, seega on see oluliselt aladiagnoositud. Laste hulgas aladiagnostikat pigem ei ole.

ATH medikamentoosne ravi on väga tõhus. Esikohal on amfetamiinid, järgnevad atomoksetiin, bupropioon ja metüülfenidaat. Modafiniil ei ole ATH ravis efektiivne. Lastel on kõige parema ravitoime ja kõrvaltoimete tasakaaluga metüülfenidaat, täiskasvanutel amfetamiinid. Raviga vähenevad suitsiidikatsed, liiklusõnnetused ja kuritegelik käitumine. Ravi mõjutab (mõõdukalt) soodsalt ka emotsionaalset labiilsust.