Koolipsühholoog Triinu Oraste: kõik algab ikkagi enda tassi täitmisest

Paide Hillar Hanso Põhikooli koolipsühholoog Triinu Oraste. Foto: Erakogu

Koroonapandeemia on proovile pannud nii õpetajad, lapsevanemad kui ka lapsed. Ootamatu olukorraga kohanemine võtab aega ning sündmuste virvarris ei tohi unustada iseennast. 

Paide Hillar Hanso Põhikooli koolipsühholoog Triinu Oraste sõnab distantsõppele tagasi vaadates, et kõige rohkem tekitas periood õpilastes sotsiaalset ärevust. «Näiteks Zoomis ei julgenud lapsed kaamerat tööle panna või vastata, samuti ei julgetud pöörduda õpetaja poole, et pakkuda välja suulise vastamise asemel kirjalikku lahendust,» rääkis psühholoog.

Lahendamata jäänud probleem ilmutas end ka kooli naastes, kus pärast pikka distantõpet tekitas ärevust klassiruumis õppimine. Oraste märkis, et seetõttu esines koolist koju jäämist või poole päeva pealt lahkumist, sest klassi ees vastamine kujunes korralikuks eneseületuseks. 

Olenemata uudsest olukorrast, mis koroonapandeemia endaga kaasa tõi, oli lapsi, kes kohanesid Oraste sõnul kiiresti ning ka vastupidiselt – lapsed, kes distantsõppega ei kohanenudki ning vajasid õpetaja kohalolu ja tuge.

Veebisuhtlusel oli nii plusse kui ka miinuseid

«Ütleme nii, et kui ma võrdlen esimest ja viimast distansõppe perioodi, siis lõppenud kooliaastal olid kõik ikkagi rohkem harjunud ja suhtlemine oli kergem,» sõnas Oraste.

Peamiselt suheldi läbi videosilla, kuid Oraste tõdes, et oli ka neid, kellele sobis rohkem kirjutamine. Kui olud vähegi võimaldasid hakati kasutama ka individuaalsete kohtumiste võimalust. «Veebinõustamine toimis mingil perioodil hästi, kuid siis vajus natuke ära.»

Ei tohi jääda sellesse kinni, et kui sügisel tulebki taas distantsõpe, siis on kõik negatiivne. Jah, see on väsitav ja tekitab stressi, aga proovime anda parima.

Oraste täheldas, et videokõne vahendusel oli keerulisem kasutada erinevaid psühholoogide abivahendeid nagu näiteks pildikaarte, mis aitavad lapsi oma emotsioonide ja mõtete väljendamisel. Lastel oli märgatavalt raskem ennast läbi veebi väljendada. «Minu jaoks oli kergem kohtuda silmast-silma ja tundub, et ka õpilastele meeldis see rohkem.»

Lapsevanematele on mitmeid stressi maandamise viise

Mõned kirjad tuli ka lapsevanematelt, kes kirjeldasid raskusi kõigega hakkama saada. «Vastasin kirjadele ja pakkusin välja ka kohtumist, kuid seda siiski ei järgnenud. Mõnikord tahabki inimene oma mõtted ja pahameele välja saada ning koolipsühholoog võib vabalt olla see inimene, kes ta ära kuulab. Öeldaksegi, et vahel on vaja lihtsalt tühjaks rääkida või kirjutada,» lisas Oraste.

«Kõik algab ikkagi enda tassi täitmisest, kui tahta kõike ainult laste heaks teha ja jätta ennast viimasele kohale, siis kannatavad kodus kõik. Muidugi on seda lihtsam öelda, kui teha, aga proovima peaks. Esikohale tuleb seada iseennast ja küll lapsed ka haritud ja kasitud saavad.»

Siinkohal soovitab psühholoog leida lapsevanematel erinevaid stressi maandamise viise nagu näiteks sõpradega suhtlemine või vanavanematelt abi palumine. «Päevas tuleks leida vähemalt pool tundi, kus saad korraks üksi olla, kasvõi lihtsalt jalutama minna. Tihti ongi nii, et ollakse päevast väsinud ja mõeldakse «Ah, vaatan diivanil lihtsalt telekat.», kuid see ei aita taastuda. Sellepärast ongi vaja värsket õhku ja liikumist, pärast on parem tunne ja rohkem energiat.»

Samuti lisab Oraste, et abiks võib olla ka tunnete või mõtete välja kirjutamine. «Selle asemel, et kellegi peale karjuda, mine võta pliiats ja paber või arvuti ning kirjuta üles kõik see, mis peas on.»

Kõigele eelmainitule pakuvad palju tuge ka erinevad veebileheküljed nagu tarkvanem.ee ja peaasi.ee. Psühholoog peab kõige olulisemaks julgust abi küsida, sest kodust töötamine, laste õppimise kontrollimine ning majapidamistööd kokku võivad tekitada tunde, et asjad kasvavad üle pea.

«Ei pea tegema täiuslikkuseni tööd ja tegelema maksimaalselt laste arendamisega ning veel kodused toimetused, lõpuks on oluline teha nii palju, et iseendal oleks hea, mitte võrrelda kellegi teisega,» lausub Oraste.

Lapsed saavad harjutada ajaplaneerimist

Paljud õpilased said distantsõppel olles tugevalt ajaplaneerimist praktiseerida, kes oli nutikam, tegi vajalikud asjad varem ära ja nii jäi rohkem aega enda meelistegevusteks. Algklassilastega on märksa keerulisem, kuid seal on Oraste sõnul palju, mida lapsevanem ja kool saab toetuseks ära teha.

«Kui nüüd distantsõpe peakski jätkuma, siis mure võib tekkida esimesse klassi astujate pärast, kes veel koolist midagi ei tea. Samas ei tasu üle muretseda, sest lapsed õpivad kiiresti ja küll nad mingi hetk kooli ka saavad. Usun, et õpetajad arvestavad sellega, et algklassilastega peab paindlik olema. Näiteks nihutada tööde tähtaeg õhtusse, et ema ja isa saaksid asjad üle vaadata.»

Vahel inimene tahabki oma mõtted ja pahameele välja saada ning koolipsühholoog võib vabalt olla see inimene, kes ta ära kuulab.

Päevaplaani koostamist võiks rakendada ka algklassilastel, aga alates viiendast klassist peaksid lapsevanemad hakkama lapsi suunama iseseisvalt oma tegemisi planeerima. Seda just selleks, et lapsed õpiksid järk-järgult ise oma valikute eest vastutama.

«Muidugi ei saa päevapealt otsustada, et nüüd on laps «suur» ja peab ise kõigega hakkama saama.»

Plaani tasuks kirja panna, millal on veebitunnid, millised kodutööd peab ära tegema, söögiajad jne. Oraste lisab, et selle võib isegi seinale kleepida, et plaan pidevalt silme ees oleks.

«Keegi ju ei taha, et tal oleks tegemata tööde hunnik, siis tasub alustada väikeste sammudega. Jaota päeva peale kellaajad ja alusta ühest harjutusest, siinkohal saab lapsevanem suunata, et teeme ja vaatame koos.»

Tuleb see, mis tuleb

Distantsõppe perioodil peab Oraste oluliseks just paindlikust, sest see aitab kõige paremini uutes oludes navigeerida. «Mina arvan, et vaimse tervise hoidmine on tähtsam kui see, et mingid teadmised saaks kindla aja jooksul omandatud. See on ikkagi ülemaailmne kriis, nii et toetame ja hoiame laste õpiharjumusi, märkame ja suhtleme, ärme jäta kedagi üksi.»

Psühholoogi ja kahe lapse emana, vaatab Oraste sügise poole helgelt ja hirmu ei tunne. «Tuleb see, mis tuleb,» lisab ta naeratades, «Ei tohi jääda sellesse kinni, et kui sügisel tulebki taas distantsõpe, siis on kõik negatiivne. Jah, see on väsitav ja tekitab stressi, aga proovime anda parima.»