Perearsti nõuandetelefoni arst Marju Vanker jagab näpunäiteid, mida ette võtta puugihammustuse korral, kuidas käituda kui rästik salvab või herilane nõelab ning millal ja kuhu pöörduda kui on taimemürgistuse kahtlus.
PÕHJALIK ÜLEVAADE ⟩ Nõuandetelefoni 1220 arst annab soovitusi, mida teha puugihammustuse ja mürgistuse korral
Puhkuste aeg paneb inimesed liikuma ja meelitab keskmisest rohkem loodust nautima. Metsas liikumine mõjub kehale ja vaimule küll kosutavalt, kuid kannab endaga kaasas ka teatud ebamugavusi, mis võivad vale tegutsemise korral osutuda ohtudeks.
Mida võtta ette puugihammustuse korral?
Marju Vankeri sõnul pöördutakse tänavu perearsti nõuandeliini poole enim puugihammustuste ja herilase või mesilase nõelamise korral. Puugihammustust kardetakse põhjusega, sest teadupoolest levitavad need putukad nakkushaigusi nagu puukentsefaliit, puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi ja erlihhioos. Viimane on küll vähetuntum, kuid erlihhioosi, mille ravi ja diagnoosimine on küll erinev entsefaliidist ja borrelioosist, ei tasuks alahinnata.
Puuk armastab kinni hakata keha pehmetesse piirkondadesse, kus on soe ja niiske. Perearst soovitab end kindlasti peale metsaskäiku korralikult üle kontrollida ja võimalusel pesemas käia.
Kui juhtub, et avastate oma kehalt kinnitunud puugi, tuleks see võimalikult kiiresti eemaldada. Selleks võiks kasutada pintsette, viimaste puudumisel läheneda ettevaatlikult sõrmedega. Seejärel hammustuskoht desinfitseerida ja panna peale külma, mis võtab vähemaks turset ja valu.
Paljud inimesed muretsevad, et puugi eemaldamisel võib putukapea sisse jääda, kuid Vankeri hinnangul selle pärast EMO-sse pöörduma ei pea. «Pea kuivab ära ja tuleb mõne päeva jooksul ise välja,» lohutab ta.
Peale puugi eemaldamist peaks end jälgima järgmise paari nädala jooksul.
«Kui hammustuskohta tekib peopesasuurune punetus, palavik või peavalu, siis võiks arstiga ühendust võtta,» sõnab Vanker, et tegu on haigustunnustega ning selle aja peale peaksid analüüsid juba kätte näitama, millega tegu.
Kuna puukborrelioos võib väljenduda ka hiljem kui kahe nädala pärast, siis soovitab perearst jätta meelde kuupäev, mil hammustus saadi. Kui puukentsefaliidi vastu on võimalik vaktsineerida, siis borrelioosile ja erlihhioosile leidub vastav ravi.
Marju Vanker paneb südamele, et kui tekivad mingidki halvad enesetundenähud, peaks kindlasti võtma ühendust arstiga.
Mida teha rästiku salvamise korral?
Eesti ainus mürkmao liik on rästik, keda võib kohata nii metsas kui koduaias. Rästikud ei ole agressiivsed ega ründa ise inimesi või loomi. Madu salvab vaid enesekaitseks ehk siis kui talle peale astutakse, teda vigastatakse või muul moel ärritatakse.
Rästikuhammustus võib osutuda potentsiaalselt ohtlikuks, kuid perearst soovitab salvamise korral jääda rahulikuks ja võtta koheselt kasutusele esmaabimeetmed – panna külma peale, jätta jäse suunaga allapoole keha, üldse mitte või vähe liikuda ning pöörduda esimesel võimalusel arsti poole.
Esmased sümptomid võivad olla lisaks lokaalsele valule ja tursele ka kerge palavik. Kui aga tekib südame kloppimine või nõrkustunne, siis on EMO-sse pöördumine kriitilise tähtsusega. Allergilise reaktsiooni vältimiseks soovitab arst võtta allergiarohtu.
Herilase või mesilase nõelamise korral tuleks võtta allergiaravimit
Tänavu üks sagedasemaid perearsti nõudandeliinile pöördumise põhjuseid on mesilase või herilase nõelamine.
Olenemata sellest, kas nõelab mesilane, herilane või kimalane, on Vankeri hinnangul käitumisstrateegia sama. Ta soovitab hammustuskohale panna peale külma, eemaldada astel, desinfitseerida ja võtta igaks juhuks allergiavastast preparaati, mis leevendab turset, punetust ja sügelust. Kui aga allergiarohtu käepärast pole ja tekivad allergilised nähud, tuleks kutsuda kiirabi.
«Oht on juba see, kui keel läheb paksuks, neelamine imelikuks ja hingamine raskeks,» selgitab spetsialist, mil olukord võib eskaleeruda eluohtlikuks. Kui lokaalne nõelamiskoht on peast eemal, sõrme või varba pihta, siis pole muretsemiseks põhjust.
Küll aga tasub kiirabi kutsuda, kui on näha, et turse levib kehatüve suunas. Valu leevendamiseks võib võtta valuvaigisteid, ibuprofeeni või paratsetamooli.
Kuidas käituda taimemürgistuse korral?
Aeg-ajalt esineb ka erinevaid taime-, marja- või seenemürgistusi. Paraku ei oska arsti poole pöördunud inimesed tihti öelda, mida sisse söödi.
Vanker ütleb, et mürgituse ohtlikkus sõltub otseselt sellest kui palju tundmatut taime pruugitakse. Mürgistuse kahtluse korral peaks tarbima rohkelt vett.
«Võib proovida esile kutsuda oksendamist,» soovitab ta juhul, kui viimasest söögikorrast oma möödas vähem kui 15 minutit. Samuti võib sisse võtta söetablette: 4-5 tükki korraga, kuid mitte rohkem. Oluline on mürgistuse korral oma keha pidevalt jälgida. Kui tekib kõhuvalu, nõrkus, kahvatus ja iiveldus, siis peaks pöörduma EMO-sse.
Vanker toonitab, et ettevaatlik tasub olla karumustikaga, mis on sarnane harilikule metsmustikale, kuid on väga mürgine. Samuti näevad isuäratavad välja piibelehe marjad.
«Mõned taimed on konkreetselt mürgised ja mõned potentsiaalselt mürgised – see sõltub kogusest,» märgib arst. Ravi muudab oluliselt lihtsamaks teadmine, millise taimega tegu.
«Muidugi oleks hea, kui inimene oskaks kirjeldada taime, mida ta sõi, sest siis oleks lihtsam midagi ette võtta,» selgitab arst ja lisab, et enamasti puudub teadmine, mida tarbiti.
Ahvatlust pakkuvate mürgiste taimede hulka kuuluvad lisaks piibelehele ja karumustikale veel näiteks näsiniine, kuslapuu, leedri, ussilaka ja paakspuu marjad. Ekspert juhib tähelepanu, et suhu tasub pista ainult neid saadusi, mille ohutuses ollakse täielikult veendunud.
Suvisel ajal metsas liikudes soovitab perearst endaga kaasas kanda täidetud veepudelit, et vältida dehüdratsiooni ja kasutada vett eelpool toodud hammustuste puhastamiseks.
Igasuguste tervist puudutavate murede puhul tasub aga julgelt ühendust võtta nõustajatega perearsti nõuandetelefoni numbril 1220 või +372 634 6630. Nõu antakse ööpäevaringselt, kliente teenindatakse eesti ja vene keeles, inglise keeles antakse nõu iga päev kell 15-17.