/nginx/o/2021/09/14/14068099t1h0004.jpg)
Suvepuhkused on läbi ja inimesed tagasi tööpostil. Paarinädalane tööst eemalolek peaks olema piisav aeg, et välja puhata ja teotahteliselt tööle naasta. Alati see aga nii ei ole ja mõte tööle naasmisest võib tekitada hoopis ärevust ja ängi. Confido Meditsiinikeskuse kliiniline psühholoog Kai Rohulaid selgitab, millal on põhjust kahtlustada läbipõlemist.
Läbipõlemine on emotsionaalne ja füüsiline kurnatus, mis on tekkinud pikaajalise ja ülemäärase tööstressi tulemusel. Inimene ei saa tööga hakkama, on pidevalt väsinud ja tunnetab energiapuudust. Töö ei paku enam rõõmu ega rahuldust ning inimene võib töökoha ja kolleegide suhtes küüniliseks muutuda. Tööstressi foonil tekivad keskendumisraskused ja võimetus olla loominguline. Kurnatusega võivad kaasneda ka valusündroomid ja seedetrakti vaevused.
«Tavalisest tööstressist on saanud läbipõlemine siis, kui pausid, puhkused ja vabaajategevused ei taasta enam jõuvarusid ja inimene tunneb end kurnatuna ka pärast nädalavahetust või isegi paarinädalast puhkust,» kommenteeris kliiniline psühholoog Kai Rohulaid.
«Vastumeelsus peale suvepuhkust tööle naasta võib viidata nii läbipõlemisele kui ka sellele, et puhkus oli liiga lühike või on inimese eraelus midagi väga stressirikast toimumas.»
Depressioon, läbipõlemine ja tööstress võivad väljenduda väga sarnaselt. Läbipõlemist eristab depressioonist aga see, et sümptomid – negatiivsed mõtted ja tunded – esinevad vaid seoses tööga.
«Kui energiapuudus, pettumus ja vähenenud tegutsemisvõime laieneb ka teistele eluvaldkondadele ja on kestnud üle kahe nädala, tuleb kahtlustada juba depressiooni teket ja pöörduda abi saamiseks perearsti, psühhiaatri või kliinilise psühholoogi poole,» ütles Rohulaid.
Pikaajaliselt ei tohiks ületada normtöötunde ning puhkus tuleks välja võtta regulaarselt ja õigel ajal. Vähemalt korra aastas tuleb puhata ka pikemalt kui kaks nädalat.
Erinevalt depressioonist ei ole läbipõlemine rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi üldse haigus.
«Läbipõlemine on haiguste klassifikatsioonis kirjeldatud kui elukorralduse raskustega seotud seisund. Kuigi haiguste klassifikatsioonis nimetatakse läbipõlemist eluliseks väljakurnatuseks, siis termin on kasutusel vaid tööga seotud kontekstis, mitte teiste eluvaldkondade kogemuste kirjeldamiseks. Samas on läbipõlemise kogemus teiste eluvaldkondadega siiski tugevalt seotud – näiteks füüsiline aktiivsus, meelepraktikad, lõõgastavate hobide olemasolu ning toetavad sotsiaalsed suhted aitavad läbipõlemist ennetada,» kommenteeris psühholoog.
Üht kindlat tekkepõhjust läbipõlemisel ei ole, küll aga on leitud üksjagu riskitegureid, mis läbipõlemise teket ennustavad. Laias laastus saab riskitegurid jagada kaheks: inimese isikuomadused ja oskused ning töö iseloomust ehk keskkonnast tingitud tegurid.
«Inimese omaduste ja oskuste puhul tooksin riskiteguritena välja madala enesehinnangu, vaimse tervise probleemid, ebatervisliku elustiili ja harjumused, samuti vähesed omandatud toimetulekuviisid,» ütles Rohulaid.
«Töökeskkonna puhul vähendavad töörõõmu näiteks liiga suur töökoormus, pingelised tähtajad ja vähene toetus. Tööheaolu aga kasvatavad võimalus oma töö suhtes ise otsuseid ja valikuid teha, juhi toetus ning hea koostöö kolleegidega,» selgitas psühholoog.
Tööstress kujuneb välja töökeskkonna ja inimese tegevuse koosmõjus. «Tööheaolu on tagatud siis, kui juht, töötajad ja kolleegid omavahel suhtlevad ning vajadusel vastastikku kohandusi teevad. Kui aga koostöö ei toimi, tekivad ebakõlad ja stressi kuhjumine,» sõnas Rohulaid.
Et läbipõlemist ennetada, tuleb psühholoogi sõnul teada seisundi riskifaktoreid ning omada oskust nendega toime tulla. «Isiklikult pean väga oluliseks ka oskust päriselt puhkama õppida. Tähtis on teha väikeseid kosutavaid pause tööpäeva sees ning hoolitseda iga päev oma vajaduste ja tervise eest. Pikaajaliselt ei tohiks ületada normtöötunde ning puhkus tuleks välja võtta regulaarselt ja õigel ajal. Vähemalt korra aastas tuleb puhata ka pikemalt kui kaks nädalat,» soovitas psühholoog.
Kui läbipõlemine on juba tekkinud, on vajalik pikaajalisem paus või koormuse alandamine ning põhjalikumad ümberkorraldused töökeskkonnas ja -ülesannetes.
«Räägi oma tööandja ja kolleegidega ning püüdke leida võimalused ümberkorraldusteks. Vajadusel otsi abi perearstilt või leia endale professionaalne nõustaja, tööpsühholoog või kliiniline psühholoog, kellega koos abivajadus ja ravivõimalused välja selgitada. Abi on ka sellest, kui usaldada oma mured lähedastele,» rääkis Rohulaid.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)