/nginx/o/2021/08/07/13977273t1h3e91.jpg)
Kõrgvererõhktõbi on üks levinuimaid terviseprobleeme täiskasvanute seas. Kuigi inimene ise kõrget vererõhku tunda ei pruugi, siis südame-veresoonkonna tervisele on see suureks ohuks. Südameapteegi farmatseut Christyna Kuusik kirjutab, kes, millal ja kuidas vererõhku mõõtma peaks.
Vererõhk on surve, mida veresoontes voolav veri avaldab veresoonte seintele. Vererõhu mõõtühik on millimeeter elavhõbedasammast (mmHg) ning vererõhk registreeritakse numbrina, millest ülemine näit tähistab süstoolset vererõhku ehk vererõhku siis, kui süda pumpab verd mööda organismi laiali, alumine aga diastoolset vererõhku ehk vererõhku südame lõõgastusfaasis.
Vererõhk sõltub südame poolt vereringesse paisatud vere hulgast. Lisaks mõjutavad vererõhu väärtuseid erinevad ravimid, stress, ärevus, kofeiini, alkoholi ja tubaka tarbimine, ülekaal, füüsiline aktiivsus ning mitmed muud tegurid.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on kõrgvererõhktõbi ehk hüpertensioon peamine enneaegse surma põhjus maailmas. Täiskasvanud inimese optimaalne vererõhk on 120/80 mmHg.
Kõrgvererõhu diagnoosimiseks peab vererõhu väärtus korduval mõõtmisel olema üle 140/90 mmHg.
Kõrgvererõhktõbi kujuneb välja aastate jooksul ning ravimata haigus võib endaga kaasa tuua tõsiseid südame-, neeru-, aju- ja silmakahjustusi. Alates 40. eluaastast on soovituslik vähemalt kord aastas perearsti külastada, et mõõta vererõhku ja hinnata südame-veresoonkonnahaiguste riski.
Inimesed, kellel on varem esinenud kõrgenenud vererõhku või kelle varasemad vererõhuväärtused on olnud piiripealsed, peaksid vererõhku tavapärasest sagedamini mõõtma. Seda peaksid tegema ka need, kelle lähisugulastel on esinenud kõrgvererõhktõbe, sest hüpertensioon on tugeva perekondliku eelsoodumusega haigus. Kuni 40. aastased kaebusteta inimesed võiksid vererõhku kontrollida kord kahe aasta jooksul.
Vererõhku saab mõõta erinevat tüüpi vererõhuaparaatidega. Koduseks kasutamiseks võiks usaldusväärse tulemuse saamiseks valida täisautomaatse vererõhuaparaadi. Kindlasti tuleks jälgida, et valitud aparaadil on sobivas suuruses õlavarremansett. Sobiliku vererõhuaparaadi valimisel oskavad nõu anda apteekrid.
Vähemalt 30 minutit enne vererõhu mõõtmist ei ole soovituslik suitsetada ega tarbida ergutavaid jooke, mille hulka kuuluvad lisaks energiajookidele ja kohvile ka tee ja alkohol. Samuti tuleks vältida suuremat söögikorda ning füüsilist aktiivsust. Enne mõõtmist on soovituslik käia tualetis ning tühjendada põis.
Vähemalt 30 minutit enne vererõhu mõõtmist ei ole soovituslik suitsetada ega tarbida ergutavaid jooke, mille hulka kuuluvad lisaks energiajookidele ja kohvile ka tee ja alkohol.
Mõõtmise ajal tuleks istuda sirgelt seljatoega toolil, jalad ei tohi olla ristatud ning jalatallad tuleks hoida vastu põrandat. Käsi tuleks asetada sirgele tasapinnale südame kõrgusele. Enne mõõtmise teostamist võiks rahulikult istuda 5-10 minutit.
Mansett tuleks asetada paljale käele, mitte pluusi või kampsuni peale. Võimalusel mõõta vererõhku alati samalt käelt, kuna erinevus parema ja vasaku käe vahel võib olla kuni 20 mmHg.
Vererõhku võiks kodus mõõta regulaarselt 1-2 korda päevas, soovituslikult iga päev samal ajal. Kui näit erineb tavapärasest mõne ühiku võrra, ei ole veel põhjust muretsemiseks. Vererõhk muutub konstantselt päeva jooksul, mõnikord isegi minutite jooksul. Üldjuhul on vererõhk kõige madalam öösiti.
Regulaarsel vererõhu jälgimisel on mitmesuguseid positiivseid omadusi. See suurendab inimese teadlikkust oma tervisenäitajate osas ja motiveerib tervise eest rohkem hoolt kandma.
Lisaks aitab vererõhu regulaarne jälgimine raviarstil otsustada, kas elustiilimuutused, väljakirjutatud ravimid ning raviskeem toimivad. Vajadusel saab arst siis raviannuseid või -skeemi korrigeerida, et saavutada vererõhu eesmärkväärtused.
Tasakaalustatud toitumine, korrapärane füüsiline aktiivsus ja õigeaegne sobiv ravi aitavad vältida kõrgvererõhktõvega kaasuvaid tüsistusi, tänu millele saab inimene nautida täisväärtuslikumat elu.