Õigeaegne diagnoos aitab ka lähedasi

Kui dementse inimesega enam olnut ega olevat arutada pole võimalik, siis alati saab pakkuda häid emotsioone, selgitab Chris Ellermaa MTÜst Elu Dementsusega. Foto: Mihkel Maripuu

Eestis on dementsussündroomiga inimeste arv teadmata, ometi aitab diagnoos palju parandada nii dementsusega inimese kui ka tema lähedaste elukvaliteeti.

Kallimad, parimad asjad siin ilmas on need, mida osta ei saa. Näiteks mälestused. Ütleb ju parimaks armastuslauluks valitud laulusalm, et küllap siis meie vajame neid, sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei.

Mälestustele mõjub dementsus laastavalt. Mõjub nii dementsust põdevale inimesele kui ka tema lähedastele. Algava dementsuse sageli esimene ohumärk on lühimälu häire, st mälust kaovad viimased tegemised, ütlemised, vaatamised, kuulamised. Raamatupidajad ütleks selle kohta LIFO (last in, first out) – viimasena tulnud, esimesena läinud. Patsiendi enda jaoks on lühimälu esimesena kadumine hea, sest alles on kaugem minevik: meenutada saab aegu, kui lapsed väikesed, esimesi töökogemusi, armumisi, kooliaastaid. Haiguse arenedes võivad kauged mälestused aga koormaks muutuda. Koormaks just lähedastele, hooldajatele, sest dementsuse all kannatav kallis inimene tahab koju. Kus on see kodu, seda ei tea ta enam isegi.