Palliatiivravist on saamas Eesti ravisüsteemi loomulik osa

Palliatiivses ravis pööratakse tähelepanu haigestunud inimese ja tema lähedaste vajadustele terviklikult. Foto: Shutterstock

Kuigi regionaalhaiglatest on palliatiivse ravi kompetentsikeskus vaid PERH-il, saab sotsiaalministeeriumi sõnul palliatiiv- ja hospiitsravi vähehaaval siiski ravisüsteemi loomulik osa.

Sotsiaalministeeriumi vanemkaplan Katri Aaslav-Tepandi ütles pühapäeval tähistataval rahvusvahelisel palliatiivse ravi ja hospiitsi päeval, et inimeste väärikuse ja hingeliste vajaduste arvestamine haigestumisel ning elu lõpus on nii tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnale kui ka kogu ühiskonnale suur väljakutse ja ülesanne.

«Palliatiivse ravi ja hospiitsravi tähendust ja võimalusi teatakse Eesti ühiskonnas ja ravisüsteemis siiski veel vähe. Enamjaolt ei teata, milleks see on ja kellele suunatud,» kirjeldas hetkeolukorda Aaslav-Tepandi. «Palliatiivses ravis pööratakse tähelepanu haigestunud inimese ja tema lähedaste vajadustele terviklikult. See hõlmab nii meditsiinilisi, psühhosotsiaalseid kui vaimse tervise teenuseid. Hospiitsravi kui üks osa palliatiivsest ravist, on surija ravi. Tavamõistes on ravi ikka see, kui inimene ravitakse terveks. Aga on olemas ka surija ravi, mis tagab valuvaba, hingeliselt ja vaimselt toetatud, väärika ja rahuliku elust lahkumise ning pakub hingelist tuge ka lähedastele.»

Eesti esimene hospiitsosakond loodi 2002. aastal EELK Tallinna diakooniahaiglas. Alates 2020. aastast on hospiitsravi Eesti haigekassa tervishoiuteenuste loetelus ja tänaseks on avatud hospiitsi voodikohti Tartu ülikooli kliinikumis ning Ida-Tallinna keskhaiglas.

Eestis valmis tänavu kaks riiklikku palliatiivset ravi puudutavat dokumenti: palliatiivse ravi ravijuhendi esimene ja teine osa ning riiklik vähitõrjeplaan aastani 2030. Sotsiaalministeeriumi ja palliatiivse ravi erialaseltsi Pallium koostöös alustas septembris palliatiivse ravi üleriikliku arenduskava töörühm, kelle töö tulemusena valmib kava Eestis palliatiivse ravi teenuste korraldamiseks ja nende kättesaadavuse tagamiseks.

«Palliatiivse ravi võrgustik peab ühendama erinevaid ravi- ja sotsiaalteenuseid ning tagama palliatiivse ravi spetsialistide teenuste kättesaadavuse nii haiglas, perearstikeskuses, õendusabis, hospiitsis, kodus kui ka hooldekodus,» ütles Katri Aaslav-Tepandi.

Praegu on Eestis regionaalhaiglatest ainsana palliatiivse ravi kompetentsikeskus Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Loomisel on palliatiivse ravi üksus ka Tartu ülikooli kliinikumis. Palliatiivse ravi meeskonda kuuluvad arstid, õed, koduõed, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, hingehoidjad, kogemusnõustajad ja koordinaatorid, vajadusel kaasatakse teisi spetsialiste.

Aaslav-Tepandi sõnul on palliatiivne ravi olnud Eestis aastakümneid üksikute entusiastide initsiatiiv, kuid nüüdseks on olukord meditsiinis vägagi lootusrikas ka riiklikul tasemel.

«Igal tervishoiutasemel mõistetakse üha enam, et inimene on tervik ning haigestunud inimene ja tema lähedased vajavad nii meditsiinilist, sotsiaalset kui ka psühholoogilist ja vaimset tuge,» selgitas Aaslav-Tepandi. «Inimese terviklik toetamine haigestumisel ja elu lõpus, tema väärikuse ja hingeliste vajaduste arvestamine on suur väljakutse ja ülesanne tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnale kui kogu ühiskonnale. Niisama oluline on, et palliatiivsest ravist saaks ravisüsteemi loomulik osa. Me oleme noor riik, aga jõuame tasapisi järele ülejäänud Euroopale, kus palliatiivne ravi on integreeritud ravisüsteemi.»