Tudengiesindajad küsivad: kes aitab tudengit kriisi ajal?

Pandeemia on veeretanud tudengite ette täiesti uued proovikivid. Foto: Eesti Üliõpilaskondade Liit

Covid-pandeemia on valusalt esile toonud mitmed kaua hõõgunud vaimse tervise mured. Kriisiperioodist tingitud tagajärgedega vaimsele tervisele peame ühiskonnana veel pikka aega tegelema, kuid alustada tuleb kohe. Kiiremas korras vajavad täiendavat tuge praegused noored, kelle iseseisvumine on toimunud karmide piirangute saatel. Kui kooliõpilastele on loodud lisavõimalusi abi otsida, siis üliõpilased on jäetud omapäi.

Just tudengid ehk valdavalt oma elu esimest suurt ja iseseisvat sammu astuvad noored moodustavad omaette riskirühma. Isolatsiooniperioodid on süvendanud üksildustunnet ja depressiooni, distantsõpe on vähendanud üliõpilaste keskendumisvõimet ja motivatsiooni. Valitseb üldine ühiskondlik ärevus tundmatuse ees, mida on võimendanud erinevad segased signaalid riigilt, meedialt ja sotsiaalmeedialt. Ka haridus- ja teadusministeerium on rõhutanud, et noorte vaimne tervis on kestvalt ebakindlas olukorras märgatavalt hapramas seisus.

Üliõpilased on meie ühiskonna tulevased spetsialistid: et jaguks inimesi, kes ravivad meie hambaid, rajavad ligipääsetavust parandavaid igapäevalahendusi meie vanavanematele ja õpetavad meie lapsi. Nemad tagavad turvalise lennuliikluse, kiire abi kodu- ja lemmikloomadele, eesti kultuuri arengu ja õitsengu nii keele, muusika, kunsti, tantsu kui ka teatri vallas. Kõige selle säilimiseks vajab Eesti kõrgharitud inimesi, kes on saanud oma õpingutele pühenduda.

See on aga raske ülesanne, kui riik tuge ei paku. Üliõpilased on unikaalsete vajadustega ühiskonnagrupp, kellest suurem osa alles harjub täiskasvanueluga ja iseseisvalt oma elu korraldamisega. Õppimisele kulub tudengi elust keskmiselt 34 tundi nädalas, mis on peaaegu võrdväärne täiskohaga töötamisega, kuid ei too sentigi tulu, et end õpingute kestel toetada. On ilmselge, et seda auku peab aitama katta riik, kui soovib tagada vajalike spetsialistide olemasolu. Praeguseks on paralleelselt koroonakriisiga välja kujunenud ka vaimse tervise kriis, mille tagajärjel on noored läbi põlenud juba enne erialaõpingute lõpetamist.

«Vaimne tervis» – lihtsalt ilus sõnapaar?

Paraku on sel teemal välja kujunenud ühiskondlikud stigmad, mis on visad kaduma, eriti vanema generatsiooni seas. Oluline on süsteemne teavitustöö noorte hulgas, et nad oskaksid vaimse tervisega seonduvaid eelarvamusi ja hoiakuid kriitiliselt hinnata. Et ei arvataks, et depressioon on lihtsalt kurb olemine, et ärevus on lihtsalt närvilisus ja tähelepanuhäired lihtsalt püsimatu iseloom. Et teataks, kuidas vaimset tervist mõjutab ajukeemia, kuidas keskkond, ning tehtaks vahet nõustajal, psühholoogil, kliinilisel psühholoogil ja psühhiaatril.

Ent ainult rääkimisest jääb väheks. Kuigi sõnapaar «vaimne tervis» ei tohiks enam kellelegi võõralt kõlada, on põhjalikum teadmine vaimse tervise probleemidest siiski hirmutavalt vähe levinud. Noored ei ole tihti ise teadlikudki, et see, mis nendega toimub, võib olla vaimse tervise häire; veel vähem julgevad nad abi saamiseks kuhugi pöörduda.

Sageli on mõnele vaimse tervise murele viitavad sümptomid mittespetsiifilised ja omavahel raskesti seostatavad: kehv uni, pidev väsimus, motivatsioonipuudus, rahutus, keskendumishäired, ülemäärane muretsemine, kõikuv meeleolu, pisiasjade peale ärritumine ja palju muud. Siin tulebki kasuks spetsialisti pilk, kes oskab eri ilmingud tervikuks siduda ja hinnata, kas piisab, kui teha kergemaid muudatusi elustiilis või läheb tarvis täiendavat ravi ja teraapiat.

Toe otsimise lõksud

Ka psühholoogi külastamise kohta esineb erinevaid ebatõeseid eelarvamusi. Arvatakse, et psühholoogi vajavad ainult tõsiste probleemidega, nõrgad või «hullud». Eelarvamus on, et psühholoogid tahavad ainult lapsepõlvest rääkida – siinkohal kerkib silme ette seriaalidest ja filmidest levinud pilt, kus «patsient» lamab diivanil ja räägib ning psühholoog teeb tõsise näoga märkmeid. Selline ettekujutus tõepoolest ei kutsu psühholoogi juurde pöörduma. Tegelikkus on loomulikult hoopis teine. Visiit toimub üldjuhul istudes, kahepoolse vestluse vormis ning on kasulik igaühele, kes tahab kas endast või mõnest oma muremõttest paremini aru saada. Psühholoog oskab vestluse käigus suunata nägema uusi vaatenurki ja tuua seeläbi selgust.

Siin on aga järgmine proovikivi: kui abivajaja jõuab järeldusele, et soovib psühholoogi poole pöörduda, on visiidiaja leidmine üpris keeruline. Psühholoogide ooteajad on Eestis väga pikad ning kuigi paljudel kõrgkoolidel on palgal ka eraldi psühholoogilised nõustajad, on järjekorrad pikad sealgi. Ooteperioodi jooksul on oht, et probleemid süvenevad või esialgu leitud julgus ja tahe abi otsida kaob. Ka üleriiklikult, kuid eriti haridusasutustes, peaks olema nii palju psühholooge, et ükski noor ei peaks ootama, kuni keegi tema jaoks aega leiab.

Vähemalt sama oluline on ka tugisüsteem ning mõistev ja hooliv omavaheline suhtumine. Üliõpilaste ja noorte puhul esineb sageli seda, et iseseisva elu kõik aspektid võetakse endale ühekorraga kohustuseks ning seda võrdsustatakse edukaks täiskasvanuks olemisega. Need kohustused täidetakse aga puhkeaja arvelt. Nii näemegi, kuidas noored võistlevad omavahel selles, kes on kõige vähem maganud ja söönud ning kõige hektilisema päevakava kokku pannud, uskudes, et suurema ülepingutusega kaasneb suurem edu.

Noorus pole enda lõhki rebimiseks

Noorte käes on tulevik. Järjepidev enda vaimse tervise eest hoolitsemine tagab säilenõtkuse. Õigeaegne sekkumine loob noorele tingimused ehitada üles pikk saavutusrikas karjäär ja panustada ühiskonna heaollu ning arengusse, selle asemel et lühidalt kestva edu järel läbi põleda. Enda vaimse tervise eest hoolitsev üliõpilane lõpetab tõenäolisemalt oma õpingud õigeaegselt ning on valmis täiendavat haridust omandama või oma valdkonnas tööle asuma, olles sealjuures produktiivne ja heade tulemustega. Tudeng, kelle vaimse tervise mured kuhjuvad, ei pruugi leida endas jaksu, et õpinguid lõpetada, tööle asuda või täisväärtuslikke suhteid luua.

Ometi on vaimse tervise toetamise meetmete väljatöötamisel tudengkond riigiaparaadil täiesti meelest läinud. Koolipsühholoogide nõuandeliin, mis sügisel lisaks õpetajatele ka teistele laiendati, on välja reklaamitud kui õpetajatele, õpilastele ja lapsevanematele suunatud abivahend. Tahes-tahtmata tekib tunne, et kõik, kes on koolilapse ja lapsevanema vahepealses eluetapis, ei kuulu prioriteetide hulka. Kuid ka tudeng vajab enamat kui üldine avalik teavituskampaania.

Teadlikkus on kahtlemata väga oluline, kuid see on alles esimene samm suure ja sügava probleemi lahendamisel. On vaja aktiivselt tegutseda ja teine, kolmas, neljaski samm otsustavalt astuda, et abi kõikide soovijateni tõepoolest jõuaks. Siin on vaja koostööd riigilt ja kõigi oluliste sihtrühmade esindajatelt – ainult ühise pingutusega tagame, et vaimse tervise eest hoolitsemine ei jääks vaid ilusaks sõnakõlksuks, vaid on kättesaadav kõigile, ka meie tulevikku loovatele üliõpilastele.