:format(webp)/nginx/o/2021/10/28/14170410t1h3f07.jpg)
Psühholoog Karmen Maikalu selgitab, kuidas teha vahet töökiusul, väärkohtlemisel ja tavapärasel suhtlusel kollektiivis. Lisaks avab ta tagamaid, mis on inimeste peamised hirmud kiusajale vastu hakkamisel ja kuidas võib see mõjutada inimese vaimset tervist.
Viimastel aastatel on silma torganud üha enam intsidente, kus ülemus-alluvussuhetes esineb ahistamist või kiusu. Psühholoog Karmen Maikalu sõnul ei tähenda see, et väärkohtlemise juhtumid töökollektiivis on kasvanud, vaid pigem osatakse neid olukordi rohkem märgata ja teadvustatakse, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav.
«See, millega varem lepiti kui paratamatusega, on nüüd saanud tauniva hinnangu. Seetõttu sellest räägitakse ka üha rohkem ning taolisi intsidente tuleb üha enam ka päevavalgele,» ütles Maikalu.
Töökiusamine võib psühholoogi sõnul mõjutada nii ohvri vaimset kui ka füüsilist tervist, vähendades võimalusi suhelda tööl, säilitada sotsiaalseid sidemeid, isiklikku mainet ja tervist. Suur osa kiusamisjuhtumitest jääb aga avastamata ja lahendamata, kuna juhid ei teadvusta probleemi olemasolu või ei jõua info juhi või töötajate usaldusisikuni.
Peamised inimeste hirmud kiusajale või ahistajale vastu hakkamisel on Maikalu sõnul kartus, et reageerimisele järgnevad sanktsioonid või teised ebameeldivad tagajärjed – hakatakse veelgi rohkem kiusama, vallandatakse vmt.
Kas sinu tööülesannete seatakse põhjendamatuid tähtaegu või on töömaht juhtimatu? Kolleeg ründab sind solvangutega või levitab halvustavaid kuulujutte? Tunned ennast töökollektiivis pidevalt alandatu või alavääristatuna? Või teeb kolleeg sinu kohta kahemõttelisi, nilbeid või seksistlikke nalju ning puudutab sind kohatult?
Mida rohkematele küsimustele vastasid jaatavalt, seda tõenäolisem on, et tegemist on töökiusu või ahistamisega. Maikalu sõnul muutub sõbralik suhtlemine ahistamiseks siis, kui see on ühele poolele ebameeldiv ja vastumeelne.
«Töökius ei ole juhuslik. See on pikaajaline ja korduv pahatahtlik käitumine, mille tõttu keegi on abitus ja kaitsetus positsioonis,» rääkis Maikalu. Ta selgitas, et kiusaja eesmärk on panna teine inimene end halvasti tundma. Kiusaja võib olla juht, kolleeg, aga ka alluv. Samuti võib kiusamine olla väga varjatud või ka avalik.
Sageli väljendub töökius teise inimese teadlikult ja ilma põhjuseta kehvemasse positsiooni panemises. Näiteks ei edastata teadlikult mingit vajalikku tööalast informatsiooni, kästakse teha tööd, mis on allpool töötaja kompetentsi taset. Siia alla kuulub ka pealesunnitud liiga suur töökoormus või muud ebamõistlikud tööalased nõudmised, halvustavad või alandavad märkused, solvamised, kuulujuttude levitamine, teise inimese maine teadlik kahjustamine jne.
«Kiusamine tavaliselt ei kao iseenesest, vaid pigem eskaleerub. Selles olukorras ei tohi üksi jääda, vaid leida keegi, kellega sel teemal rääkida ning kes mõistaks ja oskaks toetada,» ütles Maikalu. Kui lähikondsete hulgast sellist kuulajat ei leia, võib helistada ohvriabi kriisitelefonile 116006 ning jääda seejuures anonüümseks.
Psühholoogi sõnul tuleb esmalt kiusajale selgelt mõista anda, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav.
«Seda tuleb teha pigem kirjeldavalt ja mina-sõnumitega. Näiteks mulle ei sobi, kui sa teiste ees mulle niimoodi ütled. Seda süüdistamata ja vastu salvamata. Sageli jääb negatiivne või agressiivne käitumine varjatuks, sellest ei räägita ega panda selgeid piire,» kirjeldas Maikalu.
Kui sõnalisele kehtestamisele ei järgne muutust, tuleb rääkida ettevõtte juhiga (juhul kui juht ei ole kiusaja), personalijuhi või mõne usaldusisikuga ning püüda leida üheskoos lahendus.
Kui tööandja poolt pakutud abinõu ei taga töökeskkonna turvalisust ning ohutust või kui tööandja keeldub probleemiga tegelemast, tuleb psühholoogi sõnul pöörduda Tööinspektsiooni poole.
«Vajadusel võib paluda appi ka näiteks sotsiaalkindlustusameti taastava õiguse meeskonna, pöörduda töövaidluskomisjoni või ka kohtusse,» lisas psühholoog.
Psühholoogi sõnul teadvustatakse täna paremini, mida tähendab füüsiline või vaimne vägivald lähisuhtes, kuid vähem tähelepanu pööratakse väärkohtlemisele tööl, huviringis ja ka sõpruskonnas. Suhted tööl, trennis või sõpruskonnas moodustavad aga suure osa iga inimese igapäevast.
Selleks, et koguda informatsiooni ja reaalselt hinnata, milline on seis töökollektiivide suhetes, alustas statistikaamet ulatuslikku suhteuuringut «Turvalised suhted pereringis, tööl ja väljaspool».
Uuringus osalejad valiti rahvastikuregistrist 18–74-aastaste elanike hulgast juhuvalikuga ning kokku küsitletakse ligikaudu 16 000 inimest. Uuringus osalevad nii need, kes on kogenud väärkohtlemist kodus, tööl või mõnes muus kollektiivis, aga kindlasti ka need, kes sellega kokku puutunud ei ole – nii naised kui mehed, noored kui vanad, linnas kui maal.
Teavitus suhteuuringus osalemiseks saabub valimisse kuuluva inimese e-mailile või paberkujul kodusele aadressile, mis on märgitud rahvastikuregistris peamiseks kontaktaadressiks. Uuringus saab osaleda nii interneti teel küsimustikule vastates kui ka silmast-silma intervjuu käigus.
Artikkel ilmus esimest korda 28. oktoober 2021.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)