Perearst Ruth Kalda: vabaduse mõiste on devalveerunud, kui sellest sünnib paljudele kahju (2)

Ruth Kalda
, Tartu ülikooli peremeditsiini professor, perearst
Copy
Ruth Kalda sõnul on laual kaks võimalust ja Covid-19 põdemisel on suur tõenäosus ebameeldivateks tagajärgedeks.
Ruth Kalda sõnul on laual kaks võimalust ja Covid-19 põdemisel on suur tõenäosus ebameeldivateks tagajärgedeks. Foto: Lauri Kulpsoo/Tartu Postimees

«Armastame rõhutada vabadust: vabadust piirangutest, vabadust otsustada, vabadust keelduda. Siiski on vabaduse mõiste devalveerunud, kui sellena käsitletakse isiku suveräänsust teha igas olukorras endale meelepäraseid otsuseid isegi siis, kui sellest sünnib paljudele kahju,» kirjutab Tartu ülikooli peremeditsiini professor, perearst Ruth Kalda.

Oleme paari nädalaga jõudnud olukorda, kus iga päev lisandub Eestis üle tuhande koroonaviirusega nakatunu. Viimase seitsme päeva keskmine nakatunute arv on üle 1600 ja 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta on üle 1400.

Haiglas on üle 500 patsiendi ja haiglaravi vajavate patsientide arv kasvab järjekindlalt. Oleme samas seisus, kus olime selle aasta veebruari lõpus ja märtsi alguses.

Oli aeg, mil epideemia teine laine oli haripunktis ja vaktsiini olid saanud veel vähesed Eesti inimesed. Lootsime aga, et kui vaktsiini on piisavalt ja inimesed end vaktsineerivad, siis uut nii rasket sügist ja talve enam ei tule ning oluliste piirangute aeg on möödas.

Nii ongi juhtunud mitmes riigis. Taani, kus vaktsineeritud on üle 75 protsendi kogu elanikkonnast ning üle 12-aastaste hulgas on vaktsineeritute osakaal 85 protsenti, oli üks esimesi Euroopa riikidest, kes suure vaktsineerimisega hõlmatuse tõttu loobus kõikidest senistest piirangutest. Enam ei nõuta meelelahutus- ja toitlustusasutustesse, kultuuriüritustele ja spordiklubidesse minekul koroonapassi, maskide kandmine ühistranspordis ei ole kohustuslik. Taani 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta on 229 ehk ligi seitse korda väiksem kui Eestis.

Portugal, kus on Euroopa riikidest kõige enam vaktsineerituid ehk viimaste andmete kohaselt 86 protsenti kogu elanikkonnast, loobus 1. oktoobril samuti enamikest piirangutest. Neil on kaks korda vähem haigestunuid päevas kui meil, aga nende rahvaarv on üle 10 miljoni. Rootsi 14 päeva haigestumusnäitaja 100 000 elaniku kohta on 73, kogu elanikkonna vaktsineerimisega hõlmatus on seal 70 protsenti.

Võrdluseks, Eestis on kogu elanikkonna vaktsineerimisega hõlmatus 57 protsenti – see on 13 protsenti väiksem kui Rootsis, 18 protsenti väiksem kui Taanis ja 30 protsenti väiksem kui Portugalis. See erinevus väljendub Eesti kõrgetes nakatumise ning haiglaravi vajaduse näitajates. Millegi muuga ei saa seda seletada, sest enamik COVID-19 tõttu haiglaravi vajavatest patsientidest on vaktsineerimata — 70 protsenti. Jah, on ka vaktsineerituid, aga nendest vajavad intensiivravi või surevad vaid vähesed, vaktsineeritute haiglaravi kestus on kordades lühem kui vaktsineerimata patsientidel. Lisaks on vaktsineerimata haiglaravile kuluvad inim- ja rahalised ressursid kümneid kordi suuremad kui vaktsineeritud patsientidel.

Armastame rõhutada vabadust: vabadust piirangutest, vabadust otsustada, vabadust keelduda. Siiski on vabaduse mõiste devalveerunud, kui sellena käsitletakse isiku suveräänsust teha igas olukorras endale meelepäraseid otsuseid isegi siis, kui sellest sünnib paljudele kahju. Vabadusega kaasneb vastutus. Vaktsineerimisel on alati olnud kaks eesmärki: vaktsineerides kaitsed ennast ja kaitsed ka teisi kogukonna liikmeid, kes on haavatavad. Seda võib käsitleda ka hoolivuse ning heategemisena. Kui enda vaktsineerimine ja seeläbi enda kaitsmine võib olla täiesti individuaalne valik, siis oma kogukonna kaitsmine käib kaasas kodanikuks olemisega ja kodanikutunnetusega. Vaktsineerides ennast kaitsed ka teisi, olles nii solidaarne nendega, kes end vaktsineerides omakorda sind kaitsevad.

Mis juhtub, kui me ei vaktsineeri ja kui vaktsineerime?

Kõige ohutum viis jõuda vabaduseni nagu Taanis ja Portugalis on valida vabadus vaktsineerimise abil. Mitmed teadusuuringud on näidanud, et inimesed, kes saavad COVID-19 vaktsiini, saavad tugeva kaitse raskelt haigestumise ja võimaliku haiglasse sattumise vastu.

Otsustamisel võiksid olla abiks teadusuuringute tulemused, mis on koondatud alljärgnevalt.

Kes on COVID-19 suhtes ohustatud?

Mitut kroonilist haigust samal ajal põdevad inimesed, eeskätt need, kel on südamehaigused, maksa- ja neeruhaigused, ajuveresoonte haigused, dementsus, krooniline kopsuhaigus ja kasvajad, lisaks ka tugevalt ülekaalulised inimesed.

Kellele on vaktsiin näidustatud?

Eeskätt on vaktsineerimine vajalik kõikidele neile, kes on raskesti haigeks jäämise ja COVID-19 tõttu suremise riskigrupis. Nendeks on üle 50-aastased patsiendid ja kõik need, kellel on mitmed kroonilised haigused.

Vaktsiin on näidustatud ka kõikidele teistele eagruppidele alates 12. eluaastast, sest uuringud tõestavad, et need, kes on vaktsineeritud, haigestuvad 2–3 korda väiksema tõenäosusega kui need, kes on vaktsineerimata, seda ka Delta tüve puhul. Kui vaktsineeritud inimene haigestub, siis satub ta haiglasse kuni kolm korda väiksema tõenäosusega kui vaktsineerimata inimene ning tema haigus on mitmeid korda lühema kestusega kui vaktsineerimata inimesel. Tema risk surra on enam kui 10 korda väiksem kui sellel, kes on vaktsineerimata.

Kellel on raske haigestumise risk?

Eesti uuringu andmetel on igal kümnendal neist, kes haigestuvad, COVID-19 kulg raske ja nad vajavad haiglaravi, umbes kaks protsenti ehk 50. patsient vajab ravi intensiivravi osakonnas.

Risk on oluliselt suurem üle 50 a vanustel patsientidel, meestel ja neil, kel on mitu kroonilist haigust. Nii on näiteks üle 50 aasta vanuste risk raskeks haiguseks neli korda, üle 60-aastaste risk kuni 10 korda, üle 70-aastastel patsientidel enam kui 20 korda ja üle 80-aastastel kuni 30 korda suurem kui alla 50-aastastel patsientidel.

Milline on haigusesse suremuse risk ja kellel on kõige suurem risk surmaks?

Eesti uuringu andmetel u 1,5 protsenti ehk iga 65. neist, kes haigestub, sureb COVID-19 tagajärjel. Kõige suurema riskiga on üle 70- ja eeskätt üle 80-aastased patsiendid, nende risk on isegi sadu kordi suurem kui alla 50-aastastel.

Mitme kroonilise haiguse olemasolu suurendab surmariski veelgi.

Meeste risk haigestuda väga raskelt ja surra on üle kahe korra suurem kui naistel.

Milline on tõenäosus surra vaktsineerimise tagajärjel?

Eestis on vaktsineeritud tänaseks üle 781 000 inimese ja surnud üks vaktsineeritud patsient, kelle puhul on vahetuks surma põhjuseks märgitud COVID-19 vaktsiin. Kolme juhtumi puhul ei saa välistada seost vaktsineerimisega, mis tähendab, et risk surra COVID-19-sse haigestumise tagajärjel on üle 3000 korra suurem kui risk surra pärast vaktsineerimist.

Millised on COVID-19 läbipõdemise tagajärjed?

COVID-19 põhjustab organismis pikaajalise põletiku, mille tõttu võivad kahjustuda eeskätt neerud, kopsud ja süda. Sellisest põletikust taastumine võib võtta väga kaua aega. Võivad tekkida ka nii südame, kopsude kui neerude püsivad kahjustused ja kroonilised haigused, nagu südame rütmihäired või kopsude fibroos. Ajakirjas JAMA käesoleva aasta mais publitseeritud süstemaatilises ülevaates leiti, et pikaaegsed COVID-19 sümptomid on sagedased – ligi 73 protsendil patsientidest esines vähemasti üks oluliselt elukvaliteeti häiriv sümptom kauem kui 60 päeva pärast haiguse diagnoosimist.

Millised on vaktsiini võimalikud kõrvalmõjud?

Sagedasimad (umbes igal kümnendal vaktsineeritul) kõrvalmõjud on kergelt mööduvad: palavik, peavalu, iiveldus, süstekoha valulikkus.

Harvem võivad esineda kõhuvalu, kõhulahtisus, pearinglus, liigese- ja lihasevalud, gripilaadsed sümptomid, külmavärinad, kõrge palavik, naistel menstruatsioonihäired. Enamasti on need nähud ravimametile teate edastamise hetkeks juba möödunud.

Tõsiseid kõrvaltoimeid esineb väga harva ning need on ettevaatusabinõusid rakendades välditavad, kiirelt diagnoositavad ja ravitavad.

Milline on trombi saamise risk haiguse tagajärjel?

Ulatuslik, Inglismaal 2020–2021. aastal tehtud uuring, mis hõlmas 30 miljonit vaktsineeritut ja ligi kaks miljonit SARS Cov-2 positiivselt testitud inimest, näitas, et venoosse trombi risk on pärast COVID-19 haiguse põdemist suurenenud keskmiselt 13–14 korda ning arteriaalse trombi risk üle kahe korra. Risk püsib suur mitme nädala jooksul pärast haigestumist.

Milline on trombi saamise risk vaktsineerimise tagajärjel?

Trombidest, mis on ajalises seoses vaktsineerimisega, on Eestis teada antud 40 korral, kuid tänaste andmete põhjal ei ole tavatrombid seotud COVID-19 vaktsiinidega (välja arvatud venoosne trombemboolia, mis oli seotud Jansseni COVID-19 vaktsiiniga).

Juba viidatud, Inglismaal tehtud uuringu andmetel kasvas venoosse tromboosi risk pärast vaktsineerimist 1,1 korda ning arteriaalse trombi risk 1,06 korda, mis on vaid väga vähe kõrge kui tavapärane risk.

Seega on risk saada tromb haiguse tagajärjel üle 10 korra suurem kui risk saada tromb vaktsineerimise järel. Teades patsiendi riski, on see jälgimise ja õigeaegse raviga ennetatav.

Kuivõrd haigus ohustab lapsi?

Lapsed põevad üldiselt COVID-19 kergemini. Riskirühma kuuluvad aga alla üheaastased imikud, sest nende immuunsüsteem alles kujuneb välja. Raskemini võib haigust põdeda laps, kellel on kroonilised haigused, ja nemad võivad vajada isegi haiglaravi. Lastel võib teatud juhtudel haiguse läbipõdemise tagajärjel tekkida raskekujuline põletikureaktsioon, mis kahjustab mitmeid elundeid ja mille tõttu ta vajab haiglaravi. Kahjustada saavad südame arterid ja lihaskond, samuti võib tekkida neerude ja maksa kahjustus. Eestis on sellise sündroomiga haiglaravi vajanud ligi 20 last.

Samuti võivad ka lapsed põdeda nn «pikka COVIDit», mille puhul haigus ei lähe mööda ning sageli jäävad püsima väsimus, mäluhäired ja tähelepanuhäired.

Kuivõrd vaktsineerimine ohustab lapsi?

Praegu on vaktsineerimine näidustatud 12-aastastel ja vanematel lastel.

Laste kõrvaltoimed on samad mis täiskasvanutel. Võib esineda süstimiskoha valulikkust, punetust, palavikku, lihasevalu, üldist haiglast tunnet, aga need nähud mööduvad üldjuhul kiirelt, paari päeva jooksul. Väga paljudel ei esine ühtegi kõrvaltimet. Pole teada ühtegi laste vaktsineerimise järgset raskete tüsistustega juhtumit. Noortel meestel ja noorukitel on raporteeritud müokardiidi (südamelihase põletiku) juhtumeid, aga need on harvad ja mööduvad raviga kiirelt.

Laual on kaks valikut

Lisaks eelmainitule avaldati hiljuti CDC (Haiguste Kontrolli ja Ennetuse Keskus) poolt USAs läbi viidud uuringu tulemused, kus ühtekokku osales 6,4 miljonit COVID-19 vastu vaktsineeritud inimest ning 4,6 miljonit vaktsineerimata isikut. Uuringus leiti, et vaktsineeritud inimeste risk surra teistesse haigustesse kui COVID-19 oli samuti märgatavalt väiksem kui vaktsineerimata isikutel.

Seega saab väita, et COVID-19 vastu vaktsineerimine aitab päästa väga palju elusid ja hoida ära raskeid tervisekahjusid nendel, kes COVID-19 läbi põevad. Õnneks on palju ka neid, kes põevad selle haiguse läbi väga kergelt või lausa sümptomiteta. Küll aga ei ole COVID-19 puhul võimalik kellelgi sajaprotsendiliselt kindel olla, et tema on see, kes raskelt haigeks ei jää.

Kui nende hulk, kes individuaalsetest kaalutlustest või muudest huvidest lähtuvalt otsustavad end mitte vaktsineerida, on riigis suur, siis on suur ka oht, et COVID-19 levib elanikkonna hulgas veel pikka aega. Mida pikem on haiguse leviku periood, seda tõenäolisem on aga viiruse muteerumine. Seetõttu võib võimalik olla koroonaviiruse uue, agressiivsema variandi teke. Vaktsineerimata elanikkonnas tekkinud muteerunud variandid võivad olla võimelised nakatama isegi vaktsineerituid, nagu näitab Delta tüve laialdane levik. Praegu õnneks uusi, kurjemaid ja elujõulisemaid koroonaviiruse variante maailmas ulatuslikku levikut saavutanud pole, aga me ei saa seda siiski täiesti välistada.

Niisiis – laual on kaks valikut. Ja sinul on vabadus ja vastutus otsustada.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles