Psühholoog selgitab: kuidas üksteise kuulamise abil pingeid maandada?

Kuulamine aitab mõista. Foto: Shutterstock

Vaktsiini teemad on lõhestanud ühiskonda enam kui keegi meist seda sooviks. Erinevate arvamuste vahel haigutab sügavik ja mõistmise asemel vaenulikkus. Eestimaa on täis erinevates suundades appi hüüdjaid, kelle hääled justkui sumbuvad kuskile vatti. See hingetuks hüüdmine on ühiskondlikult vaata et sama lämmatav nagu see haigus, millega me võitleme.

Paradoksaalselt peitub probleemis endas lahenduse võti. Mu peas kummitab juba mitu päeva Ott Leplendi laul «Kuula» – eurolaul, mis võitis paljude südame ja mida Tartus öölaulupeol «Järjepidevus» aastaid tagasi rahvas hingega kordamisele kutsus. Mulle tundub, et aeg on Oti sõnumit kuulda võtta ja kuulata.

Reet Neemoja Foto: Erakogu

Kuulamine on minu igapäevatöö. Samuti õpetan kuulamisoskusi ja tean, et sellel on tohutu mõju. Kui me päriselt kuulame sooviga mõista ega mõtle samal ajal, mida järgmiseks vastu öelda, et oma seisukoha eest seista, siis aeg peatub. Me oleme siin ja praegu. Me näeme rääkijat ja saame aru, et kusagil sügaval sisimas me soovime ühte ja seda sama. Me jagame samu väärtusi. Me oleme osa ühest tervikust.

Kuigi olen treenitud ja võib isegi öelda, et «paberitega kuulaja», olen ka mina kaotanud viimasel ajal oma teadlikkust rohkem, kui tahaksin seda tunnistada. Olen püüdnud pigem oma vaadet jagada ja kui seda ei mõisteta, siis olen pugenud oma urgu või otsinud tuge mõttekaaslastelt, tundes end ohvrina: «Mind ei kuulata!» Seda märgates hakkasin teadlikult kuulamist praktiseerima.

Olen otsinud võimalusi kuulata neid, kes mõtlevad minust erinevalt, tehes seda soovist mõista ning tahtmata neid muuta. Ja olen tundnud, et ma mõistangi neid. Mõistan täielikult! Samuti olen tundnud, et kui mina kuulan, siis nemad kuulavad ka mind. Kuulamine hajutab pildi sellest hirmutavast monstrumist, mille me oleme teineteisest loonud ja me näeme ükstest päriselt. Milline kergendus see on! Täiesti füüsiliselt tuntav kergendus.

Kui inimesed tunnevad, et nad on kuuldud, siis saavad nad maha võtta psühholoogilised kaitsemüürid ning sellest kohast saavad sündida lahendused, millest täna võib-olla keegi ei oska unistadagi.

Teadlik ja sügav kuulamine on vabastav, tervendav ja muutust loov protsess nii rääkijatele kui kuulajatele. Rääkija tunneb, et teda mõistetakse ja kuulaja tunneb, et kogu vastutus ei ole enam tema peal. Rääkija ja kuulaja ei pea jõudma üksmeelele, et tekkinud avatusest saaks alata koostöö. Selleks, et kriisi leevendada, ei pea olema peaminister. Seda saab teha meist igaüks, võttes kuulaja rolli oma perekonnas, sõpruskonnas ja kogukonnas.

Kuidas kuulamine käib?

Kuulamine on lihtne ja keeruline samaaegselt. See on lihtne tehniliselt, kuid väljakutseks võib osutuda enda sobivasse meeleseisundisse viimine.

Kuulamine eeldab:

1. Rahulikku meelt;

2. Kohalolu — oled kohal kõigi oma meeltega, mõtted ei ole minevikus või tulevikus;

3. Siirast hoolimist inimesest, keda kuulad.

Kuulamise tehniline pool:

1. Ole uudishimulik ja püüa mõista. Kujutle, et teine inimene on sinu jaoks nagu eksootiline võõras maa, millega puutud kokku esimest korda elus: sa ei tea midagi sealsest kliimast, maastikust, kultuurist, ajaloost jne. Ainus viis teada saada on uurida ja kuulata.

2. Väljenda, et sa kuulad. Kasuta kehakeelt (silmside, osavõtlik näoilme, avatud kehahoiak), toetavaid häälitsusi nagu «Mhmh», «Jaa...», «Jah!?» ja luba pausidel kanda (vaikus loob ruumi mõtlemiseks ja sügavamale minekuks).

3. Küsi avatud küsimusi. Need küsimused algavad sagedasti küsimustega: «Mida?» või «Kuidas?». Need küsimused ei suuna, ega lukusta rääkijat «jah/ei» vastustesse. Väldi «miks?» küsimust, sest see tekitab tunde, et pean ennast kaitsma. Meenuta olukorda lapsepõlvest, kui ema või isa küsis: «Miks su tuba on koristamata?» ja mõistad, kuidas «miks?» küsimus mõjub.

4. Peegelda, kuidas sa aru said. Peegelda nii sisu, kehakeelt kui tundeid: «Kas ma sain õigesti aru, et juhtus selline asi...?», «Sellest rääkides su hääl valjenes ja su käed hakkasid hoogsalt kaasa rääkima...», «Mulle tundub, et sa oled vihane/kurb/pettunud/...». Ära muretse, kui su peegeldus ei ole täpne. See annab rääkijale võimaluse tajuda olukorda kõrvaltvaataja pilgu läbi ja oma kogemusega paremini kontakti saada. Ta võib sind alati parandada, öeldes mida ta päriselt koges või tundis ja see suurendab selgust teie mõlema jaoks.

5. Täna rääkijat, et ta sinuga oma mõtteid jagas. Tänutunne paneb meie keha tootma õnne- ja heaoluhormoone nagu dopamiin, serotoniin ja oksütotsiin ning pidurdab stressihormoonide tootmist, seda nii tänu avaldajas, vastuvõtjas kui ka kõrvaltvaatajates. Tänutunne on võimas immuunsuse toetaja ja antidepressant.

6. Kui soovid jagada oma arvamust, siis küsi, kas rääkija soovib seda kuulda. Ka temal on vaja saavutada eelnevalt vastav meeleseisund. Kontrolli, kas ta on selleks valmis ning kui ei ole, siis võimalusel kuula veel või anna aega, vastasel korral probleem eskaleerub.

Soovin sulle sügavat kuulamist ja kuuldud olemist!