/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2021/11/08/14188556t1he28d.jpg)
Pingeolukorras alguse saavast halvast harjumusest võib kujuneda eluaegne sõltuvuskäitumine, mis muutub mõnikord terviseriskiks. «Lapsele tuleb selgitada, millised on tema käitumise tagajärjed, ja pakkuda abi asendustegevuste leidmisel,» soovitab Tallinna Südalinna kooli kooliõde Elis Piirsalu.
Sundkäitumuslikest halbadest harjumustest levinuim on küünte närimine, mida esineb pea igas vanusegrupis, alates väikelastest, lõpetades päris eakate inimestega.
«Vanemate jaoks on see ebameeldiv avastus, kui selgub, et laps närib küüsi,» tõdeb kooliõde Piirsalu. Ta rahustab kohe, et paanikaks põhjust pole, sest küüned ise organismi sattudes midagi paha ei tee, inimene on suuteline küüsi läbi seedima.
«Siin on aga muud terviseriskid, mis võivad tagajärjeks tuua tõsiseid haigusi, sellepärast tuleb aidata lapsel närimiskombest vabaneda. Esiteks pole käed, küüned ja küünealused tavaliselt puhtad. Niisiis on võimalus nakatuda erinevatesse viirushaigustesse, käte kaudu võivad suhu sattuda ka sooleparasiidid. Teiseks vigastab närimine tihti küüneplaati ja nahka, mille tagajärjel võib tekkida küünetrauma või infektsioon,» selgitab kooliõde ohtusid.
Küünte närimine võib mõnele inimesele kujuneda elusaatvaks sõltuvuseks, millest on raske vabaneda. «On inimesi, kes suudavad ennast vahepeal kontrollida, saavad isegi aastaks-paariks halvast harjumusest lahti, aga pingeolukorras võivad sõrmed jälle suhu lipsata.»
Ohtlikud ja ohutud harjumused
Üsna tavaline on ka juuste sikutamine ja keerutamine. «Siin võib esineda erinevaid käitumismustreid. Kes võtab juuksesalgu ja keerutab seda sõrme ümber. Kes katkub ja harutab lõhenenud juukseotsi ja muudab seeläbi karva veel õhemaks, kes tirib juuksekarvu peast välja, kes näkitseb patsiotsa,» loetleb Piirsalu. Õrn sakutamine ei tee juustele halba, kuid väljatirimine võib lõppeda juba kiilakate laikudega.
«Väga halb on aga juuste sattumine suhu ja sealt edasi kõhtu. Erinevalt küüntest ei suuda organism juuste seedimisega toime tulla. Need võivad lõpuks moodustada seedekulglasse karvapalli, mis toob kaasa kõhuvalu, oksendamist, tasakaaluhäireid. Siis on vaja juba kirurgi abi, et võõrkeha kätte saada,» kinnitab kooliõde.
Samamoodi annab tervisele tagasilöögi hammaste kokkusurumine ja krigistamine. «Seda käitumist nimetatakse bruksismiks ja tagajärg hammastele võib olla väga tõsine. Üldiselt saab hambaarst patsiendile suhu vaadates aru, et tegemist on hammaste krigistajaga – sellest annavad märku kulunud hambad, mõnikord juba praod. Bruksism on tõsine probleem, seda esineb nii laste kui ka täiskasvanute seas ning selle kontrollimise teeb raskeks asjaolu, et sageli tegutseb inimene magades.» Siis on abiks hambaarsti juures valmistatud kape, mis ööseks hammaste kaitseks suhu pannakse,» teab kooliõde.
Teistest sellistest harjumustest rääkides toobki ta välja, et on ohutumaid ja riskantsemaid. «Oluline on ka, kui tihti see tegevus välja lööb. Paljud inimesed nakitsevad pingeolukorras hammastega seestpoolt põske või närivad huuli. Vähesel määral ei tee see suurt kahju, aga üle piiri minnes, käitumist mitte kontrollides võib lõpuks olla tegu ulatusliku nahakahjustusega. Teised jälle naksutavad ja ragistavad sõrmi, mis ilmselt on raskem hoopis kõrvalseisjatel taluda, sest pole teaduslikku alust, et see liigeseid lõhuks või kahjustaks. Tõsi, olen lugenud ka üht teadusartiklit, kus kirjutati, et sõrmed võivad siiski aja jooksul paiste minna ja haardevõimekus väheneda.»
Sedalaadi sundkäitumine pole alati otseselt tervistkahjustav. «Tark oleks siiski inimese tähelepanu tema harjumustele juhtida, et ta üldse neid teadvustaks ja oskaks end jälgida,» räägib kooliõde.
Põhjus peidus pinna all
Miks sellised harjumused üldse tekivad? Piirsalu, kes on ka kooliõdesid koondava SA Tallinna Koolitervishoid vaimse tervise õde, ütleb, et sundkäitumine kipub välja lööma pingeolukorras. «Stress, ärevus, ebakindlus, ka igavus — need on seisundid, mil mõni loetletud harjumustest tahab ligi hiilida. Need tegevused aitavad rahustada ja ajapikku võib neist saada sundkäitumine.» On juhuseid, kus küüsi närib ühes peres mitu inimest. «Seda ei saa selgitada pärilikkusega, pigem võtavad pereliikmed alateadlikult üksteiselt käitumist üle.»
Eraldi teema on tikid ehk kiired tahtmatud liigutused või häälitsused, näiteks silmade pilgutamine, tõmblused või pidev köhatamine.
«Tikid kipuvad samuti avalduma, kui lapsel on pingelisem periood. Sellepärast soovitan emadel-isadel, kelle lapsel ilmneb üks või teine tikk, esimese asjana läbi mõelda, kas koolis ja kodus on kõik rahulik. Võib-olla on koormus liiga suur, peaks mõne huviringi või trenni ära jätma. Vahel tingib tikkide tekke muudatus peredünaamikas: vanemate lahutus, uus elukaaslane, õe või venna sünd,» selgitab kooliõde.
«Tavaliselt lähevad tikid aja jooksul mööda ja tegemist pole haigusega. On erandlikud juhud, nagu Tourette'i sündroom, millega kaasnevad tahtmatud liigutused ja häälitsused, mõnikord esineb tikke ATH ja autismispektris inimestel. Igal juhul tasub last jälgida, vajadusel tema elukorralduses korrektiive teha ja kui see tulemust ei anna, siis pidada nõu perearsti, kooliõe või koolipsühholoogiga, kes oskavad vajadusel juba õpilase erialaspetsialisti poole edasi suunata.»
Pahandamise asemel stressipall pihku
Nii tervistkahjustavate harjumuste kui tikkide puhul ei tohiks last kindlasti halvustada või temaga pahandada, kindlasti mitte ka hirmutada. Kooliõde loodab, et juttudega rätsepast, kes pöialt imeval lapsel sõrme küljest lõikab, tänapäeval enam lapsi ei kasvatata. «Last saab abistada ja toetada. Selgitada, miks tema käitumine on kahjulik, mida halba see talle teeb. Küünte närijatele on läbipaistvad kibedad lakid, mis on osutunud väga tõhusaks abivahendiks. Pikad juuksed saab panna pealaele kinni.»
Kooliõe sõnul on kahjulike harjumuste puhul üks variant pakkuda lapsele asendustegevust, näiteks stressipalli pigistamist. «Või miks mitte asendada halb harjumus hoopis heaga: neile, kes põnevusfilmi ajal tahaks hakata küüsi närima, soovitan hoopis teleka ees kükke teha. Nii kasvavad lisaks sõrmeküüntele ka jalalihased.»