Sedalaadi sundkäitumine pole alati otseselt tervistkahjustav. «Tark oleks siiski inimese tähelepanu tema harjumustele juhtida, et ta üldse neid teadvustaks ja oskaks end jälgida,» räägib kooliõde.
Miks sellised harjumused üldse tekivad? Piirsalu, kes on ka kooliõdesid koondava SA Tallinna Koolitervishoid vaimse tervise õde, ütleb, et sundkäitumine kipub välja lööma pingeolukorras. «Stress, ärevus, ebakindlus, ka igavus — need on seisundid, mil mõni loetletud harjumustest tahab ligi hiilida. Need tegevused aitavad rahustada ja ajapikku võib neist saada sundkäitumine.» On juhuseid, kus küüsi närib ühes peres mitu inimest. «Seda ei saa selgitada pärilikkusega, pigem võtavad pereliikmed alateadlikult üksteiselt käitumist üle.»
Eraldi teema on tikid ehk kiired tahtmatud liigutused või häälitsused, näiteks silmade pilgutamine, tõmblused või pidev köhatamine.
«Tikid kipuvad samuti avalduma, kui lapsel on pingelisem periood. Sellepärast soovitan emadel-isadel, kelle lapsel ilmneb üks või teine tikk, esimese asjana läbi mõelda, kas koolis ja kodus on kõik rahulik. Võib-olla on koormus liiga suur, peaks mõne huviringi või trenni ära jätma. Vahel tingib tikkide tekke muudatus peredünaamikas: vanemate lahutus, uus elukaaslane, õe või venna sünd,» selgitab kooliõde.
«Tavaliselt lähevad tikid aja jooksul mööda ja tegemist pole haigusega. On erandlikud juhud, nagu Tourette'i sündroom, millega kaasnevad tahtmatud liigutused ja häälitsused, mõnikord esineb tikke ATH ja autismispektris inimestel. Igal juhul tasub last jälgida, vajadusel tema elukorralduses korrektiive teha ja kui see tulemust ei anna, siis pidada nõu perearsti, kooliõe või koolipsühholoogiga, kes oskavad vajadusel juba õpilase erialaspetsialisti poole edasi suunata.»