/nginx/o/2021/11/12/14196798t1h6ddb.jpg)
Hetkel Prantsusmaa esiliigaklubis võrkpalli mängiva Roberti Viiberi igapäevaelu muutus kardinaalselt, kui 9-aastase lapsena pärast raske viirushaiguse põdemist sai organism kannatada ja selle tulemusel tal diabeet avaldus. Vaatamata keerulisele haigusele on Viiber teinud edukat karjääri profisportlasena ning jõudnud juba ka Eesti võrkpallikoondise põhirivistusse.
Tagantjärele kirjeldab Robert oma esimesi diabeedi sümptomeid kui tavalisi, mis nagu enamikul teistelgi diabeedi põdejatel esimesena avalduvad. «Olin närviline, ei suutnud koolis keskenduda, tahtsin palju vett juua ja võisin öösiti n-ö alla teha,» kirjeldab ta.
«Tallinna lastehaiglas olles ja sellest haigusest esimest korda teada saades ei saanudki sellest nii hästi aru, aga mäletan seda ikkagi šokina. Nagu ikka, seostasin seda esimese asjana suhkru söömisega ning mõtlesin, et nüüd ei tohi enam kunagi magusat süüa,» räägib Robert.
Tema sõnul muutus maailm pärast seda kõvasti – igapäevaste toimetuste keskmeks sai süsivesikute arvutamine ja õigel ajal insuliini süstimine. Tavapärased kommid asendusid suhkruvabadega või porgandite ja kaalikatega. Kõige ebamugavam oli aga harjuda päevas umbes 10 korda näpust vereproovi võtmisega, et selle abil oma veresuhkru taset mõõta.
«Noorena oli näpu torkimist kindlasti rohkem, sest aktiivse trennis käijana tahtsin veenduda, et enne trenni ei oleks veresuhkur liiga kõrge ega madal. Aga eks ta näitab ikkagi tulemust kindla ajahetke kohta ning mõne aja pärast võis näit hoopis teine olla. Seetõttu olen ise hakanud kasutama glükoosimonitooringu seadet, mis on alati minu küljes ja annab mulle pidevat informatiivset tagasisidet, kas peaksin midagi oma veresuhkru taseme hoidmiseks tegema,» selgitab Robert.
Glükoosimonitooringu seade mõõdab glükoosi kehale paigaldatud sensori abil regulaarselt terve päeva jooksul. Lisaks päeva jooksul igal ajal ülevaate saamisele annab sensor ka alarmi, kui veresuhkur ohtlikult madalal või kõrgel on.
«Mina olen oma toitumises ja päevakava koostamisel hästi süsteemne ning minul tegelikult on juba tänu sellele lihtsam ja aiman ette, millal ma peaksin insuliini süstima või midagi sööma. Kui seda ei teeks, siis oleks kindlasti keeruline. Burger ja salat võib ju sisaldada samapalju süsivesikuid, kuid rasva sisaldus võib mõjutada palju,» avaldab Robert diabeetiku igapäevaseid otsustuskohti.
Robert ütleb, et kuigi tema tunneb reeglina ära veresuhkru languse, siis on sensori puhul kindlasti palju abiks alarmi funktsioon, mis ka öösiti annab märku ohtlikust veresuhkru langusest ja aitab sellega koomasse kukkumist vältida.
Veresuhkru ohtlik langus ehk hüpoglükeemia puhul peab diabeediga inimene kiiresti reageerima.
«Mina tunnen selle tavaliselt ära selle järgi, et tekib nõrkus, ei ole energiat ja tahaks istuda. Tekib ka higi kätele või isegi üle keha, keskendumine kaob ära ning on selline hajevil tunne. Noorena olid mul selle jaoks glükoositabletid või müslibatoon, mida siis kiiresti tarbisin. Nüüd eelistan tervislikumaid variante ning banaan on mul trennis olles ikka kaasas. Kodus olles saan juba endale muud meelepärast toitu teha,» räägib Robert.
Oma diabeediga toimetuleku kohta ütleb ta, et teda on kõvasti aidanud rutiinne elu – süüa rutiinselt ja teha sporti rutiinselt.
«Lugesin hiljuti ka tuntud diabeetikust kulturisti ja toitumisnõustaja Phil Grahami raamatut selle kohta, kus tema põhijäreldus oli samuti, et kes talub paremini rutiini, selle jaoks on ka diabeediga hakkamasaamine lihtsam,» lisab Robert kokkuvõtvalt.
:format(webp)/nginx/o/2021/08/07/13977273t1h3e91.jpg)