L, 4.02.2023

15-aastasena suhkruhaigeks jäänud Priit Pius: diabeet on salakaval haigus

Angela Korela
, Diabeetik ja blogija
15-aastasena suhkruhaigeks jäänud Priit Pius: diabeet on salakaval haigus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Näitleja Priit Pius Eesti filmi- ja teleauhindade gaalal Alexela kontserdimajas.
Näitleja Priit Pius Eesti filmi- ja teleauhindade gaalal Alexela kontserdimajas. Foto: Remo Tõnismäe/Scanpix

Täna, 14. novembril tähistatakse ülemaailmset diabeedipäeva. Näitleja Priit Pius räägib, mida tähendab elu diabeediga ja kuidas seda paremini kontrolli all hoida.

Priit Pius sai diabeedidiagnoosi 15-aastasena. Kui alguses mõtles ka tema, et «miks mina« ja «kuidas nüüd nii», siis leppimine tuli pigem kiiresti. Kindlasti oli talle abiks kaksikvenna Märdi kogemus, kes haigestus mõnevõrra varem. «Mul oli tugiisik algusest peale kogu aeg kõrval,» räägib Priit.

«Noore inimese elu on niigi turbulentne sotsiaalelu ja kõige muu mõttes, ent tuleb aru saada, et diabeet nõuab pidevat tähelepanu. Vanemad ning lähedased võivad ju muret tunda ja toetada, aga mida kiiremini tekib mõistmine, et see on sinu haigus ja sina pead sellega tegelema, seda kiiremini haigusega kohaned,» selgitab Priit.

Diabeetik võib elada täisväärtuslikku elu

Näitlejad Priit ja Märt Pius rääkisid avalikkuses esimest korda oma elust diabeediga juba 2014. aastal. Priidu sõnul on teda ajendanud oma lugu jagama soov pakkuda tuge noortele, kes alles kohanevad diabeediga. «Ehk läbi nende intervjuude tunneb mõni neist, et tegelikult samasuguste muredega inimesi on nii Eestis kui maailmas tegelikult palju,» ütleb Priit.

Tema sõnul on diabeeti tõsiselt võttes võimalik elada täiesti täisväärtuslikku elu. Samas tõdeb Priit, et isegi pärast aastaid haigusega elamist on seda teinekord keeruline mõista.

«Diabeet on salakaval haigus. Kui see iga päev suuri probleeme ei põhjust, on lihtne mugavaks muutuda. Jälgid vähem, mida suhu pistad ja viivitad veresuhkru kõikumisele reageerimisega. Praegu on veel noore inimese energia peal, aga äkki ühel hetkel hakkab vanusega keha ka kiiremini nendes asjades järele andma.»

Veresuhkru languse tunneb Priit ära sellega kaasnevast suurest näljatundest, aga viimasel ajal ka pearinglusest ja minestamistunnest. «Muutun füüsiliselt ebaadekvaatseks, ei jõua nii kiiresti liikuda ja silmanägemine hakkab trikke tegema,» kirjeldab Priit. Liiga madalat glükoositaset organismis nimetatakse hüpoglükeemiaks, mis halvemal juhul võib lõppeda kooma või lausa surmaga.

Glükoosimonitooringu seade mõõdab veresuhkrut 288 korda ööpäevas

Selleks, et ohtlikke olukordi vältida, kontrollib Priit alati enne õue või lavale minekut oma veresuhkrut. Paari aasta eest tutvustas arst talle pideva glükoosimonitooringu võimalusi. Käsivarrele või kõhule paigaldatud seade mõõdab iga viie minuti tagant ehk 288 korda ööpäevas kasutaja veresuhkrut, aidates tal teha oluliselt täpsemaid ja kaalutletumaid otsuseid diabeediravis.

«Olin alguses pisut pelglik, sest see tähendab ikkagi lisavidinat keha küljes. Näitlejana pidin mõtlema, kuidas sellega toime tulla, kui laval olles või filmis peab näiteks särki vahetama,» räägib Priit oma esialgsetest kõhklustest.

Olles tuttavalt sensorikasutajalt kuulnud ainult kiidusõnu, otsustas Priit seadmele võimaluse anda. Tänu sellele on tema keskmine glükoositase umbes pügala võrra madalam kui kahe aasta eest. «Lisaks sellele, et veresuhkur on muutunud stabiilsemaks, on paranenud ka üldine eluolu, näiteks unekvaliteet,» tutvustab Priit kaasaegse tehnoloogia võimalusi.

Tema teada toetab riik uuest aastast kõiki esimese tüübi diabeedihaigeid glükoosisensorite ostmisel. Priidu sõnul on see väga rõõmustav uudis: «Enda kogemuse põhjal näen, et see on haiguse kulgemise mõttes kõva samm edasi.»

Märksõnad
Tagasi üles