:format(webp)/nginx/o/2021/08/07/13977273t1h3e91.jpg)
Oktoobri lõpus võtsid kolm Põhja-Eesti regionaalhaigla üldkirurgi ja anestesioloog suuna Keeniasse, et pakkuda nädala jooksul kohalikele kirurgilist abi ning sealjuures õpetada ja toetada meditsiinipersonali. Kaasa võeti ka humanitaarabi: instrumente ja materjale.
Humanitaarorganisatsioon Eesti Arstid Aitavad Maailma on viimase kaheteistkümne aasta jooksul käinud abimissioonidel arengumaades üle maailma, kogenud missioonihundid Jüri Teras, Mariliis Rauk ja Roland Martin Teras olid Keenias kuuendat korda. Anestesioloog Markko Pärtelpojale oli see esimene selline reis.
«Mina usun, et me muudame nende Aafrika- retkedega maailma veidigi paremaks, vähemalt korrakski. Ja eks on mu vahvad reisikaaslasedki vast sama sooviga taas Keeniasse teel,» rääkis Jüri Teras reisi eel. Meeskond saadeti välisministeeriumi juurest teele 28. oktoobril, järgneva nädala jooksul ootas arste ees ligi 60 operatsiooni. Missiooni toetas välisministeerium arengukoostööprogrammi raames.
Missiooni seekordne sihtkoht oli Meru ülikooli haigla, kus Eesti arstid olid viibinud ka mõne korra varem. Operatsioonitoa vanemõde Lucyt tunneb meeskond varasematest reisidest, kuid igapäevased operatsiooniõed on päris uued ja kogemusteta. «Erinevalt Eestist, kus pealtvaatajate arv on operatsioonisaalis piiratud, oli Keenias mõnda operatsiooni vaatamas üle tosina meediku. Mitte ainult residendid, vaid ka kogenud arstid ja professorid,» kirjeldas Jüri Teras erinevust Eesti operatsioonisaaliga. Teadmiste jagamine ja noorte õpetamine on aga üks missiooni eesmärkidest. «Koosseis vahetub pidevalt, need õed, kes olid operatsiooni juures ühel päeval, olid teisel päeval juba läinud ja asendunud uutega. Eks ta ole ju ka kodus, hea õde on kuldaväärt varandus, asjalik opiõde seda enam,» lausus Teras.
Üldjuhul kehtivad Terase sõnul operatsioonitubades nn Aafrika reeglid: kõik, mis vähegi peost pudeneb või visatakse, jääb sinnasamasse lebama. «Nii kattus operatsioonitoa põrand ühtlase paksu prügikihiga, kus olid läbisegi tühjad pakendid, verised tampoonid ja muud jäätmed,» kirjeldas kirurg. Just personali kiire vahetumine ja erinevused hügieeninõuetes on eestlastele võõras.
/nginx/o/2021/11/15/14203644t1h60aa.jpg)
/nginx/o/2021/11/15/14203645t1h941f.jpg)
Kõiki ei saa aidata
Päevad operatsioonitoas sarnanevad kõik omavahel, pahaloomuliste kasvajatega patsiendid vaheldumisi veidi kergema patoloogiaga haigetega. Algatuseks uroloogiliste tüsistuste ravimine, kus õdede muidu suhteliselt lihtne põiekateetri panek lõpeb patsiendile katastroofiga. Meeskond sai edaspidi juhendada kohalikku personali, kuidas vältida tüsistusi patsiendi ettevalmistamisel operatsiooniks.
«Rinnakasvajad, kubemesongad, sekka mõned lapsed, suuremad ja päris tillukesed, katkematu voog operatsioonilaudadel hommikust hiliste õhtutundideni. Püüame aidata nii palju ja paljusid, kui mõistame. Sekka mõni päris suureks paisunud kasvajaga patsient, keda kõiki arstid aidata ei saa,» kirjeldas Teras. Nagu Aafrikas ikka seavad lisaks haiguse staadiumile ja iseloomule arstide tegevusele piirid ka intensiiv- ja järelravi võimalused. «Miks võtta ette mitmetunnine filigraanne käsitöö, kui on teada, et patsient ei elaks esimest operatsioonijärgset ööd intensiivravita üle. Rasked ja valusad valikud, mida Eestis enamasti enam langetama ei pea.»
«Kui vaadata Keenia vähkkasvajate esinemise sagedusi, siis hakkab Globocan 2020 andmetel silma tõsiasi, et günekoloogilised kasvajad, eeskätt emakakaelavähk, on siin suur probleem. Koos rinnavähiga moodustab emakakaelavähk Keenia naistel avastatud esmasjuhtudest suisa üle 45 protsendi. Eesti vastav näitaja sama allika põhjal on ligi paarkümmend protsenti parem,» rääkis Teras.
/nginx/o/2021/11/15/14203646t1hfddc.jpg)
/nginx/o/2021/11/15/14203647t1ha835.jpg)
/nginx/o/2021/11/15/14203648t1hbe68.jpg)
Nagu võib lugeda kirjeldust Eesti Arstid Aitavad Maailma näoraamatulehel: «Aga haigused, need käivad ikka inimesi mööda. Ja põdejaid ootab meie ukse taga üha enam. Oskuste piires pakume kergendust kõigile. Laparoskoopilised instrumendid, mida siia oleme annetanud, seisavad esialgu küll kasutult, kuid homseks lubatakse leida ka operatsiooni läbiviimiseks vajalik gaas ning ehk ka mõned muud vajalikud vidinad. Ühe korraliku maovähi saame ka vanadel meetoditel kõhust eemaldatud. Patsient ise küll päris kulunud, kasvajast sulgunud ja ülevenitatud magu täitmas tervet kõhtu, hiljem aspireerides saame sealt tubli 10 liitrit vedelikku kätte. Kohalik anestesioloog, kes seda patsienti julgelt intubeerib, on tegemas alles oma kolmandat protseduuri ja ei tea võimalikke tüsistusi ilmselt karta. Markko Pärtelpoeg, meie vahva narkoositohter, tormab küll varmalt appi ja suudab katastroofi ennetada, põhipersonal aga vist ei saanudki meie paanikast päris hästi aru. Koosseis vahetub siin pidevalt, veel eile tekkinud uued opiõed on tänaseks juba kadunud ja asendunud veelgi uuematega, kuid oma tegevuses ei lase me sellest pisiasjast tõrkeid tekkida. Maoresektsiooniga saab noor kolleeg Roland Martin kenasti hakkama ja elegantselt on kasvaja eemaldatud, uued ühendused rajatud ja loodetavasti patsient paranemisteele suunatud. Mariliis Rauk, meie neljas vapper kaaslane ja juba kogenenud missiooniarst toimetab kõrvaltoas koos dr Nyagaga aidata laskumata testisega noormehi, saalitäis meditsiinitudengeid jälgimas valvsalt iga kirurgide liigutust ja kuulamas loengut haiguste olemusest ja ravi tulemuslikkusest. Selliselt saab vast meie liikumine siin ka suurema ja selgema mõtte, aidata patsiente ja õpetada aitajaid, et ka väljaspool missioone toimiks elu meditsiiniloogiliselt õiges suunas. Kõik on kõige peegeldus.»
Rase naine suure kasvajaga
Üheks kõige meeldejäävamaks haigusjuhtumiks peab arst 28-aastast noort naist, kelle reiel oli tohutu lagunev sarkoom, mis oli kõik magistraalsed veresooned endasse haaranud. Võimalus oli eemaldada kogu jäse, kuid naine oli 21. nädalat lapseootel. Mida teha? «Eksartikulatsioon puusast oleks väga suur manipulatsioon, loode seda üle ei elaks. Samas sellise lokaalselt kaugelearenenud sarkoomiga patsiendil oodatav elulemus niigi pole liialt pikk, võib-olla hoopis kasvatada rasedust, lasta lapsel ilmavalgust näha ja ohverdada ema?» nii kirjeldab Teras raskeid valikuid. Kahjuks oli loodus juba oma otsused teinud, täiendavatel uuringutel selgusid patsiendil ka kaugsiirded kopsudes, mis siinkohal määrasid ka kurval kombel patsiendi saatuse. «Samas tuleb tõdeda, et ka tänapäeva Eestis kohtab haiglates piisavalt patsiente, kes on oma vähkkasvajaga elanud aastaid, ilma et vaevutaks pöörduma arsti poole,» märgib kirurg ja lisab, et Eesti keskmise patsiendi haigusteadlikkus on vaid ehk karvavõrra parem Keenia haigete omast ja ometi on Eestis meditsiinisüsteemi kättesaadavus ja võimalused kaugelt paremad.
Koroonaga tundub siin olevat palju kergem, Eestiga pole midagi võrrelda, komandanditund on tühistatud, nakatumine madalseisus.
kirurg Jüri Teras
Kuidas on Keenias lood koroonaviiruse levikuga? «Koroonaga tundub siin olevat palju kergem, Eestiga pole midagi võrrelda, komandanditund on tühistatud, nakatumine madalseisus. Võimalik, et haiguse kolmas, neljas või viies laine oli siin hoopis varem,» sõnas Teras. Aafrikas testitakse palju vähem. Arvatakse, et kuus juhtu seitsmest jääb Aafrikas diagnoosimata. Samas pole nõrgast meditsiinisüsteemist tingituna kardetud tohutut suremuslainet Aafrikas täheldatud. Arvatakse, et üks põhjus on elanikkonna noorem keskmine iga, teine rohkem õues veedetud aeg, aga ka aafriklaste suurem kokkupuude viirushaigustega, mida siin mandril rohkelt ja sagedasti levib. Ometigi pole siingi vaktsineerimisega midagi kiita, vaid 10 protsenti elanikkonnast on saanud süstid kätte,» lisab arst.
«Aga ega Eestiski ole muud tõved kuhugi kadunud. Millegipärast ei loeta õhtuti «Aktuaalses kaameras» ette vähisurmade või tänasel päeval südameinfarkti saanud patsientide arve. Muuseas, endiselt on vähktõbi märkimisväärselt surmavam ja ohtlikum kui koroona. Kui vaadata arve, siis vähi tõttu on meil sel aastal surnud kaks korda rohkem kui koroona kätte, südamehaiguste tõttu aga suisa 4,8 korda rohkem patsiente. Need arvud üldiselt meediakünnist ei ületa. Paljud vähid on ennetatavad või kergelt ravitavad, kui vaid varajaselt avastada.»