Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi vahendatult ilmub Postimehes neli isiklikku lugu — nii artiklina kui videopildis — sellest, mida tegelikult tunnevad erinevad pandeemiaga puutumuses olevad inimesed. Esimene lugu on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna VI kursuse üliõpilaselt Aana-Liisa Kastelt.
Igal arstitudengil on oma rada, sageli on see just põetaja-abiõde-abiarst-üldarst ja mina konutan väsinuna seal eelviimasel astmel, teadmata, kas tahan edasi astuda.
Ametlikult saab abiõeks tudeng, kes on lõpetanud 3. kursuse ning abiarstiks 4. kursuse lõpetanu. Ma pelgasin minna abiarstiks 4. kursuse lõpus - veebis olid lõppenud sisehaiguste praktikumid ning esimene isolatsioonikevad. Tegelikult tahtsime sõbraga juba 2020. aasta aprillis Saaremaale abiõdedeks appi minna, kuid tol hetkel polnud me piisavalt kvalifitseeritud, kuna kumbki meist polnud varem õena töötanud ning vajati juba kogenud personali. Tol hetkel ei osanud arvatagi, et aasta pärast töötame mõlemad Covid osakonnas.
Talve hakul taas appikutseid silmates kirjutasin ise Ida-Virusse, kus abikäte puudus kõige valusamalt pitsitas. Haigla oli sõbralik ja vastuvõtt soe - abikäsi oodati. Enam ei olnud küsimus kvalifikatsioonis, puudus oli nii suur, et oodati (ja tegelikult oodatakse ikka veel) kõiki, pealegi olin seaduse silmis abiarstiks sobilik. Olukorra täpsustamiseks on vajalik öelda, et mind ei sidunud Ida-Virumaaga mitte miski, läksin lihtsalt tööle ja töötada mulle meeldib. Sisseelamine ja uued oskused, võõras keel. Arstid, kes olid minu saabumise hetkeks 2 kuud iga päev tööl käinud - 7 päeva nädalas ja rohkem kui 9 nädalat järjest. Tööd oli palju. Läksin detsembri keskel ning peaaegu jäingi sinna.
Samamoodi nagu töötamine, meeldib mulle meditsiin ja selle detailidest vaimustumine. Unistasin elukestvast õppest ja arengust. Aga tööhulk tapab uudishimu. Jaanuari lõpuks lugesin odomeetrilt üle 2000 sõidetud kilomeetri Tartu ja Ida-Viru vahel, 20 koolipäeva ja 21 tööpäeva. Ei olnud päeva, kus ma poleks olnud kas seminaris ja/või haiglas. Kui 2021. aasta kevadel koroonahaigete arv Ida-Virus vähenes ning abiarste enam ei vajatud, jõudsin töötamisega Tallinnasse EMOsse. Ikka Tartu-Ida-Viru-Tallinn-Tartu kuniks Ida-Viru asendus täielikult Tallinnaga. Nautisin EMOs veedetud hetki - 12- ja 24-tunnised vahetused, tempo, millega vahel meenub lõunasöök kell 19 või istud esimest korda öösel kell 3. Aeg-ajalt ilmutasid end köhivad, hingamispuudulikkuse ja palavikuga patsiendid. Kevade rõhuvus meenutas end: seisundid halvenevad hetkedega, kuid paranemine vajab aega. Üritasin mitte sellele mõelda, kuid koos sügisega muutusid üha sagedasemaks positiivsed testi tulemused EMOsse saabunud patsientide seas või valjuhääldist kostev «Covid-19 - patsient lüüsis».
Kui aus olla, siis ma ei tahtnud covid osakonda tagasi minna. Ma ei ütle, et ma poleks seal arenenud, aga ometi ei tahtnud ma uuesti sinna minna. Mind valdas kartus, et mu praktika-aasta haiglatsükleid varjutab koroona ning ma ei eksinud. 6. kursuse kohustuslik sisehaiguste tsükkel möödub taas covid osakonnas, kuid seekord ei tunne ma end nii üksi, sest saan tsüklit läbida koos kursusekaaslasega. Koos on alati kergem, kuid hirm patsientide kuhjumise ees ei kao kuhugi.
Mul on hetkel 6. kursuse kohustusliku praktika sisehaiguste tsükkel. Aga ometi tundub vahel, nagu ma ei oleks kunagi tavapärasemaid sisehaiguseid näinudki, veel vähem ise katsunud. Minu sisehaiguste praktikumid toimusid 2020. aasta kevadel elutoa põrandal, südameklappide rikete häält tunnen peamiselt tänu Youtube’ile. Iga kord, kui keegi mainib mõnd sellist patsienti, tahaksin ise stetoskoobiga kohale joosta, sest mis siis, kui ma ühel päeval seda ära ei tunne? Mis siis, kui Youtube stetoskoobina ei aita kuulama õppida? See ajavaakum õppes, mille igaüks pidi ise oma äranägemise ja ehk mõne kordamisküsimuse järgi ära täitma, kummitab meid kõiki - kellel kuulmata südametoonid, kellel nägemata kiiritusravi.
Töötasin mõned aastad tagasi intensiivravi osakonnas põetajana. Tol hetkel ei teadnud ma rohkem motiveerivamat kohta. Iga patsient luges - me pöörasime ja pesime, toitsime ja hoolitsesime. Surma nagu polekski olnud ja kui oli, siis oli aupaklik tunne. Aga korraga oli surm igapäevane külaline. Kelle jaoks juhuslikud numbrid Postimehes, kelle jaoks tühi palat number 4. Õppisin talvel, et ma ei tea, mida öelda surevale inimesele oma emakeeles, veel vähem siis 3 keeles. Kui tuled hommikul tööle ja mõtled mõrult, kes öö üle elas. See on suletud ring: üksnes tööl ja veebiseminarides käies kaob jõud midagi muud teha. Olles päevad läbi haiglas, on lihtne koju jõudes voodisse vajuda ning uue äratuskella peale taas samamoodi tõusta ning tagasi minna. Millest rääkida teistega, kui iga uus päev tähendab samu ravimeid, kõikuvaid hapnikusisalduse numbreid ja surma? Vahel saab keegi koju - korraks on imepisike võidujoovastus, aga kõne uue haige tuleku kohta jõuab vahel ennegi, kui palat puhastatud saab.
Haiglas olles kipub ununema, et ka mujal on elu. Ma ei ole lihtsalt arstitudeng või abiarst, olen ka tütar, õde ja tädi. Haiglas on kõik asendatavad ja mina olen vaid väike mutrike süsteemis. Alati on veel tööd - mõni lisavahetus või katmata valve, kuhu keegi ei saa tulla, kus keegi on haigeks jäänud. Lõpmatu töö, mis kattub sünnipäevade ja lähedaste kõnedega. «Ma luban, et ma järgmine kord jõuan» või süümepiinad inimeste ees, keda ma isegi ei tunne - kuidas töötasime terve kursusega esmakursuslaste vastu võtmise nimel, kuid see nautimise ning tagasiandmise hetk, traditsiooniline üritus, mis on kujundanud ja aidanud sisse elada erialasse, jäi lihtsalt ära. Sõlmimata tutvused ning olemata mälestused - kas ma tagantjärgi mäletan haiglas veedetud jõule ning aastavahetust või kas keegi mind mäletab, kui käsundusleping lõppeb ning vajadus abi järele on selleks korraks läbi?
Mõni päev ei tea ma enam, kas üldse tahan arstiks saada. Kas ma tahan seda vastutust ja koormat? Kas ma tahan veel paari lisavahetust? Saata koju patsient, keda ma haiglasse sooviksin võtta, sest haiglas ei ole kohti? Vaadata öösel kell 3, kuidas kellegi hingamissagedus õhku ahmides tõuseb? Suletud ring tööst ja praktikast jätab sind üksi, isegi kui ma tean, et ma pole ainus, kes nii tunneb. Ma ei loe enam ammu uudiseid ega ürita vaielda. Ma ei tea, miks seriaalid idealiseerivad 36- või 48-tunniseid vahetusi, söömise unustamist või ühest töökohast puhkuse võtmist, et teises haiglas edasi töötada. Aga imetlen neid inimesi, kelle silmad selle järel ikka veel säravad, kelle sinised silmaalused ei ole toonud tülpimust häälde.
Kuula mind, kuula siis ja eriti just siis, kui ma ei ütle midagi. Kui olen nutnud terve tee haiglast koju, sest haiglas ei ole kohti. Kui kell on 4 öösel ja me oleme fikseerinud surmaaja. Palun kuula mind! Kell 5.45 tiriseb taas äratus - covid osakond ootab mind.
Artikkel ilmub Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi kampaania #kuulamind raames. Kampaania eesmärk on lähendada inimesi isiklike lugude kaudu, panna meid kõiki mõtlema koroonamõjudele, kutsuda üles rääkima vaktsineerimisest oma perearstiga ning olema vastutustundlikud.