Ämmaemandaks õppiv Maria: nägin kaastudengite nägusid alles kuid pärast õpingute algust

• Tudengi elu esimene õppe- ja praktikaoht oligi nakkuskolle
• Kõhedust tekitav olukord: ise vaktsineerimata ja kaitseülikonnas haigete keskel
• Lähedaste toetus aitab pisaratest ja stressist jagu saada

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilane Maria Elisa Tinnuri räägib oma loo, kuidas ta esmakursuslasena sattus hooldekodusse tööle ning millega ta seal kokku puutus. Isiklike kogemuste ja üleelamiste tõttu ei mõista ta seda, miks inimesed ei tee, mida neile soovtatakse ega usu, et Covid-19 on väga tõsine ja ohtlik tõbi.

Olen teist aastat Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppiv tudeng. Esimesel aastal õppisin õeks, kuid seejärel vahetasin eriala ämmaemanduse vastu. Lõpetasin nii gümnaasiumi kui ka alustasin esimest ülikooliaastat koronapandeemia ajal. Algusest peale oli koolis vajalik maskikandmine ja peaaegu kõik õppeained toimusid veebi teel. Kontaktõpet saime ainult praktikumides, see oli ka ainus aeg, kui saime teisi kursusekaaslasi näha. Kontaktõppes olid kõigil maskid ees. Mõne kursaka nägu nägin alles mitu kuud peale ülikooli algust ja kuigi ma teadsin ju seda inimest juba mõnda aega, ei tundnud ma teda ära. Väga kaua läks aega enne, kui rühm lõpuks ühtseks sai, sest nägime üksteist niivõrd harva ja grupitöödki käisid sõnumitega Messengeri kaudu.

Olin kuulnud lugusid, kuidas ülikooliaastad on niivõrd teguderohked ja värvikad. Ma olin kade. Miks meie peame ilma jääma sellest idüllilisest tudengielust? Üksik oli olla. Perest ja sõpradest eemale kolides on ainus lootus hea läbisaamine uute kursakatega, aga meil isegi ei olnud seda võimalust kohe omavahel tutvuma hakata. Samuti jäid paljudes õppeainetes suured lüngad sisse, kuna enda distsiplineerimine muutus keerulisemaks ülesandeks, kui ma oleks kunagi osanud arvata. Raske oli õppida, sest ma polnud harjunud terve päeva ekraani vaatama ning kõik kodutööd olid samuti veebis. Kontaktõppes on mitu korda lihtsam õppida ja tähele panna kui veebis loenguid kuulates. Lisaks ei tekkinud mul tunnet, et käin ülikoolis. Meie ülikooliks on jätkuvalt oma tuba ja arvuti.

2021. aasta veebruaris asusin tööle hooldekodus, kus oli tekkinud koroonaviiruse kolle. Koolilt oli tulnud paar kuud tagasi meil, et seal hooldekodus otsitakse abikäsi. Algul ei julgenud ma minna, sest minul ja mu perel ei olnud veel võimalust vaktsineerida. Lisaks kimbutas mind halb vaimne tervis ja ei teadnud, kas olen selleks üldse valmis. Kuuldes, et minu lähedased sõbrad sinna tööle asusid, julgesin ka ise kirjutada ja ennast hooldajaks pakkuda. Kui ma sinna jõudsin, oli tudengeid rohkem kui hooldekodu oma töötajaid, sest paljud neist olid haigestunud. ⅔ hooldekodu elanikest olid samuti nakatunud. Tegu oli hooldekoduga, kus paljudel elanikel oli vaimse tervisega probleeme ning vajasid 24h järelevalvet. Peaaegu kõik tudengid olid esmakursuslased, kellel eaka hooldamise õppeaine pidi ülikoolis algama alles paari kuu pärast. Oli väga palju teadmatust ja hirmu, sest lisaks erialase töökogemuse puudumisele olin ka vaktsineerimata. Kuna töötasime seal vaid paar kuud või ainult kuu, siis meid hooldekodu poolt ei vaktsineeritud.

Kohe tööle minnes pidi meelde jätma hulga reegleid ja protseduure, kuid hooldekodu juhtkond oli äärmiselt toetav ja mõistev. Algul oli keeruline võita eakate usaldust, sest olime 24/7 riietatud kaitseülikonda ja näha oli vaid meie silmi. Niivõrd kurb oli vaadata hooldekodu elanikke, kes ei saanud väga hästi aru, miks enam nende perekond külla tulla ei saa ja miks nad ei tohi teistele korrustele sõprade juurde minna. Paljud eakad põdesid koroonat raskelt läbi, mõned õnneks aga ka veidi kergemalt. Ma tegin kuu ajaga enda kiirabisse helistamise rekordi. Palju oli neid kordi, kus helistasin kiirabisse, sest vaadates mõnda eakat tundus, et nad ei jaksa enam kaua hingata.

Kogu see stress ja mure, mis mind terve hooldekodus töötamise aja valdas, oli närvesööv. Nii kahju oli. See pani mu enda vaimsele tervisele nii suure põntsu, et pärast esimest tööpäeva nutsin terve õhtu ja otsustasin, et ei räägi oma tööst töövälisel ajal vähemalt veebruari lõpuni. Kui küsiti «Kuidas läheb?», siis vastasingi, et ma ei soovi rääkida sellel teemal. Seda kõike selleks, et päästa omaenda vaimset tervist, sest hoolimata suurest pingutusest, tuleb töö vahepeal siiski koju kaasa. Kõik need mõtted ja eakate öeldud sõnad jäävad kummitama ja nendest on raske lahti lasta. Selle kuu jooksul, mis ma hooldekodus töötasin, mõtlesin ma mitu korda, et võtan koolist paberid välja. Tundsin, et ma pole selleks kurbuseks ja valuks valmis. Mul vedas, et ma polnud tööl, kui üks elanik hooldekodus koroonasse suri. Pool aastat teooria õppimist ei anna tudengile valmidust seista silmitsi surmaga. See ei anna valmidust tegeleda inimestega, kes on lisaks koroonale kaotamas ajataju, mälu ja muutuvad täielikult, sest nad ei mõista enam, mis nende ümber toimub. See ei anna valmidust olla korraga hooldaja, sõber ja psühholoog täiesti võõrastele inimestele. Siiski pidime me selleks valmis olema, sest keegi teine enam ei saanud. Kedagi teist lihtsalt ei olnud enam.

Minu veebruar koosnes tööl käimisest, veebiloengute kuulamisest ja üksi oma korteris nutmisest. Mul ei olnud aega saada sõprade või perega kokku, sest ma olin kas õnnetu ja väsinud tööl või õnnetu ja väsinud kodus. Lähedased põhimõtteliselt sundisid mind edasi tegutsema ja mitte ülikoolist pabereid välja võtma, lohutades, et ühel hetkel saab see jubedus läbi. Nagu näha, siis ei ole veel saanud. Haiglad on jätkuvalt inimesi täis ning koldeid hooldekodudes ja koolides ka lisandub. Ja inimesed ikka veel ei kuula.

Artikkel ning video on tehtud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi kampaania #kuulamind raames. Kampaania eesmärk on lähendada inimesi isiklike lugude kaudu, panna meid kõiki mõtlema koroonamõjudele, kutsuda üles rääkima vaktsineerimisest oma perearstiga ning olema vastutustundlikud.