Märt Pius diabeedist: hoian enda tervist, et kauem pere jaoks olemas olla

Näitleja Märt Pius. Foto: Erakogu

November on diabeediteadlikkuse kuu. Igal aastal saab esimest tüüpi diabeedi diagnoosi Eestis umbes 120 täiskasvanut ja 80 last. Viimased 18 aastat on haigusega elanud ka näitleja Märt Pius.

Näitleja diabeedilugu algas nagu paljudel teistelgi – järsk kaalukaotus, suurenenud vedelikutarbimise vajadus ning haigusele omane atsetooni meenutav hingeõhk andsid märku, et 14-aastane Märt peab hakkama õppima uue elukorraldusega toime tulema. Noorest east hoolimata mõistis ta, et mida kiiremini haigusega leppida, seda parem on talle endale. «Pole mõtet põdeda või muretseda. Mida kiiremini fakti aktsepteerida, seda lihtsam on endal elada,» soovitab Märt.

Diabeeti ignoreerides või valesti hallates võib see kujuneda eluohtlikuks. Tänu varakult omaks võetud tõdemusele, et diabeediga hästi elamine on vaid ta enda kätes, pole Märt haiguse tõttu väga kriitiliste olukordade pidanud silmitsi seisma. Kõnekamad intsidendid lähiminevikust on tulenenud inimlikust hajameelsusest, kui omavahel on vahetusse läinud kiire- ja lühitoimelised insuliinid või nädalavahetusel on ilmnenud, et insuliin on hoopis otsa saanud.

Muidugi tuleb ette ka väiksemaid apsakaid, kui diabeetikud jaoks elutähtsad magusavarud on märkamatult otsa lõppenud või kui veresuhkru kõikumiste põhjustele on raske näppu peale panna. «Need käivad iga diabeeti põdeva inimese eluga kaasas,» tõdeb Märt.

Diabeedi pärast ei jää midagi tegemata

Märt Piusi edukas näitlejakarjäär on hea näide sellest, et diabeet ei ole takistus unistuste täitumisel. «See on juba nii laialt levinud haigus, et ühtegi karjäärivõimalust see tänapäeval enam lukku ei keera. Kui keegi midagi väga teha tahab, on seda ka diabeediga igas valdkonnas võimalik ellu viia,» räägib näitleja.

Ta on alati püüdnud julgustada noori diabeeti põdejaid oma unistuste poole püüdlema viisil, et ka tervist unarusse ei jäetaks. «Mitte midagi ei jää diabeedi pärast tegemata. Tegemata jäävad asjad siis, kui kahekümnendates on neerud läbi ja silmanägemine kadunud.»

Märt nendib, et veresuhkur kõigub üles-alla nii laval kui lava taga, aga ühtegi etendust ta seetõttu katkestama õnneks pole pidanud. Tänu vaheaegadele saab ta veresuhkrut kontrollida ja vajadusel reguleerida nii, et saalisviibijad midagi ei märka. Filmivõtetele palub ta üldjuhul korraldusmeeskonnal maiustusi ja limonaade organiseerida, et nende abil vajadusel kiiresti veresuhkrut tõsta.

Lapsed panevad tervise nimel pingutama

Kahe lapse isana on Märti aeg-ajalt kimbutanud muremõtted laste heaolu pärast. «Väikestel lastel on keeruline mõista, miks diabeedi kontrolli all hoidmine on niivõrd oluline ning selle võrra on ka vanematel suurem murekoorem ja kõrgendatud stressitase,» selgitab ta. Pärilikkuse protsent on siiski madal ning täna ta enam sellele võimalusele eriti ei mõtle.

Laste sünni arvele võib panna ka püüdlikuma diabeediga tegelemise. «Hoian rohkem enda tervist, et kauem oma pere jaoks olemas olla. Olen mõistnud, et ei saagi elu võtta enam päeva kaupa, vaid olen perspektiivi nihutanud pikemale perioodile. Tahan ka mitmekümne aasta pärast olla terve ja tugev,» ütleb Märt.

Diabeedi ravis kasutatav tehnoloogia areneb jõudsalt

Märdi kiire elutempo juures on asendamatu abivahend pideva glükoosimonitooringu seade, mis on kinnitatud ta kehale ning mis säästab sõrmeotsi lõpututest torgetest veresuhkru mõõtmiseks. Seade mõõdab iga viie minuti tagant kasutaja veresuhkrut, aidates tal teha oluliselt täpsemaid ja kaalutletumaid otsuseid diabeediravis.

Mees meenutab oma diabeedi algusaega, mil Haigekassa kompenseeritud testribade hulk oli väga väike. «Mõõtsin veresuhkrut umbes 3 korda päevas, sest rohkem lihtsalt ei olnud võimalik. Toona ei osanud paremat tahtagi ja pidi lihtsalt nii hakkama saama. Tundub, et vist saingi, kui tänaseni välja olen vedanud,» naljaleb Märt endale omaselt.

Ta tõdeb, et ehkki inimesed on kuulnud diabeedist, siis sageli selle sisu päriselt ei mõisteta. «Kui näed inimest, kellel on käed-jalad otsas, vaatab sind ja naeratab – ju siis temaga on kõik hästi,» kirjeldab Märt. Tema sõnul ei mõisteta tihtipeale, et insuliin aitab diabeeti põdejatel elus püsida, mitte pole pelgalt abivahend hakkama saamiseks. «Kui ma tänaval madala veresuhkru taseme tõttu kokku kukuks, ei tuleks keegi selle peale, et mu elu võiks potentsiaalselt päästa see, kui mu igemetele mett määrida,» ütleb Märt.

Abiks ei tule ka filmid ja seriaalid, kus visuaalse põnevuse huvides turgutatakse teadvusetut inimest insuliinisüstiga, mis diabeeti põdejale teeb hoopis karuteene. Ühel sarnasel filmivõttel on ka Märt ise osalenud. «Nõelte ja süstaldega on põnev vehkida, aga päris elus on kindla peale minek siiski kiirabi kutsumine,» paneb ta südamele.

Märt võtab edukalt diabeediga elamise kokku endale omase sõnaosavusega: mida rohkem diabeediga tegeleda, seda vähem peab sellega tegelema. «Mida stabiilsemalt ja järjepidevamalt veresuhkru eest hoolt kanda, seda vähem tuleb tulevikus tüsistustega tegeleda.»