R, 30.09.2022

Intensiivraviõde Mariam: me tuleme siia, et armastada ja hoida üksteist

Mariam Lopez Ortiz
, intensiivraviosakonna õde
Intensiivraviõde Mariam: me tuleme siia, et armastada ja hoida üksteist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
  • Õeks õppinu pidi vastu võtma pandeemia kurvad saatuselöögid
  • Distantsõpe üllatas oma tavatusega
  • Teotahet raskeks tööks saab ammutada üllatavalt lihtsatest asjadest

Intensiivraviõde Mariam räägib oma loo õeks õppimisest, lähedaste kaotusest ja sellest, mis teda inimesi abistamas hoiab ning jõudu annab.

Töötan intensiivravi osakonnas ja vaktsineerimiskabinetis õena. COVID-19 on jätnud minu ellu väga sügava jälje.

Üle 9 aasta tagasi avanesid minu ees ülikoolide uksed. Aga kuhu minna? Valik on suur. Tol hetkel isa soovitas mulle: vali amet, mille järgi on vajadus ka sõja ajal. Minu ema oli endine õde, töötanud väga pikalt lastehaiglas. Käbi ei kuku kännust kaugele, sest otsustasin minna oma ema jälgedes. Lõpetasin õe põhiõppe, seejärel spetsialiseerusin intensiivõendusele. 9 aastat hiljem ajast, mil alustasin õpinguid kõrgkoolis, algas nähtamatu sõda - võitlus koroonaviirusega. Ma hindasin alati oma eriala, ent kui algas pandeemia, hakkasin seda veelgi rohkem imetlema.

Lõpetasin magistriõppe 2021. aasta jaanuaris. Esimese laine ajal algas distantsõpe. Üle seitsmeteist aasta olin õppinud kontaktõppes ja nüüd pidin puutuma kokku täiesti teistsuguse õppevormiga. Tunnistan, et distantsõpe oli väga raske. Puudus suhtlus oma kallite kursusekaaslastega. Eelnevalt omandasime suure osa teadmisi, kui töötasime meeskonnas, tegime koos retsensioone, uurimistöid ja ettekandeid. Distantsõppel ma sain aru, kuivõrd mulle meeldib õppida meeskonnas. Hakkasin igatsema meie puhkepause keset loenguid, kus jõudsime poole tunni jooksul arutada üksteise projekte, uusi ideid ja arvamusi. Magistriõppe lõpuaktust ei toimunud. Diplomid anti üle kõrgkooli hoone koridoris. Fotograaf tegi pilti. Ja kõik.

COVID-19 teine laine oli juba ammu alanud. Üritused olid keelatud, kuna viiruse levikut sai pidurdada ainult piirangutega. Minimeerisin oma kontakte, isegi pereliikmetega. Ma raiusin endale südamesse, et kui keegi minu omastest nakatub kunagi COVID-19-sse, siis ei ole see mina, kes nendeni viiruse toob. Lõpetamise päeval väljusin kõrgkoolist, diplom käes, ja mind tulid sinna samasse õnnitlema minu kallid ema ja vend. Pugesin ema kaissu. Temale ma võlgnen selle, kes ma nüüd olen. Tol päeval kinkis ta mulle ilusad valged-lillad nelgid. Need olid viimased lilled, mis ta mulle kinkis.

Paar nädalat hiljem haigestus suur osa minu suguvõsast koroonasse. Positiivsed testid, palavik, köha, õhupuudus. Viiendal veebruaril viis kiirabi minu ema Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, astrupis ehk arteriaalses veres oli hapniku osarõhk 47 mmHg, EMOSt viidi ta otse kõrgeima etapi intensiivravi osakonda. Päev hiljem viidi vanaisa Ida-Tallinna Keskhaiglasse COVIDi osakonda. Ema aga oli mitteinvasiivse ventilatsioonimaski all vaid 2 päeva. Ta väsis ära. Päev enne intubatsiooni ja narkoosi olid tema viimased sõnad mulle: "Ma armastan Teid kõiki, saada kõikidele minu poolt tervitused. Hoidke üksteist, see on katk."

Kuus päeva peale ema hospitaliseerimist, üheteistkümnendal veebruaril, viidi minu vanaema samuti PERHi. Pärast analüüside võtmist ja uuringuid viidi ta COVIDi osakonda intensiivravi palatisse. Arst valmistas mind koheselt ette, et vanaema enam koju tagasi ei tule. Kolm päeva hiljem jättis vanaema meiega igaveseks hüvasti. Tohutult raske on hoida vanaema käest kinni isoleeritud osakonnas, kuhu keegi peale minu ei saa tulla temaga rohkem hüvasti jätma, kuna kõik teised pereliikmed on koroonas. Mina jõudsin ennast kahe Pfizeri doosiga ära vaktsineerida ja ei osalenud paljudel pere kokkusaamistel - arvan, et see päästis mind haigestumast.

Ma tänan haigla personali, kes lubas mul külastada oma ema ja vanaema. Mina olin vanaema ja ema sõnumite vahendajaks ka teiste suguvõsa liikmetega. Vanaema surivoodil ma lubasin talle, et teen endast kõik, et tema tütar, minu ema, saaks kõige paremat hooldust ja järelravi siis, kui ta paraneb. Jätsin igaveseks vanaemaga hüvasti ja jooksisin intensiivravi osakonda nüüd ema juurde. Alates esimesest päevast, kui ema sattus haiglasse, kirjutasin ma päevikut. Ma kirjeldasin igat päeva, mis emotsioonid mind valdasid, kuidas teised pereliikmed elavad sel perioodil. Mul oli plaan, et kui ema ärkab narkoosist ja hakkab paranema, siis annan talle seda päevikut lugeda. Ma kirjeldasin detailselt, kuidas vanaisal läks haiglas, kuidas vanaema matused möödusid. Ma tahtsin, et kui ema ärkab ülesse, oleks ta teadlik, kuivõrd südamlikult on vanaema saadetud viimsele teele.

Meie tublid arstid tegid kõik, mis võimalik, et minu ema päästa. Nädala aja pärast vajas ema aga trahheostoomi ehk hingetoru ülaossa loodud hingamisava, kuna analüüsid ja kopsupildid ei paranenud ning hingamisaparaadist teda võõrutada veel ei saanud. Kui minu ülejäänud pereliikmed paranesid COVID-19-st, lubati ka neil tulla ema vaatama. Leppisime kokku, et 22. veebruar kell 16 tuleme. Kell 15 helistab mulle aga osakonna arst ja palub kiiremas korras tulla, kui soovime veel ema juhitaval hingamisel näha. Süda jäi seisma. Teda elustati. Süda saadi käima, noradrenaliin jooksis üle 150ml/t. Kõik mu pere - me jooksime surmaga võidu. Jõudsime kohale. Meid pannakse riidesse. Kohe-kohe me näeme meie kullakallist veel hingavat ema. Irost tuleb välja osakonna arst. Ühest pilgust piisas. Me jäime hiljaks. 5 minutit jäime hiljaks. 8 päeva pärast vanaema surma lahkus meie seast ka meie ema.

Minu silmis on minu vanaisa kangelane. Kallid arstid ravisid ta terveks ning lühikese ajaga ta mattis maha oma naise ja tütre. Tema tugev eluvaim on nüüd jäädavalt mulle eeskujuks. Siiamaani on raske teadvustada, et meie, 4 last, jäime nii noores eas ilma emata. Isa jäi leseks olles kõigest 57-aastane. Minu vend, 22-aastane, meie kallis pesamuna, jäi nii noorelt emast ilma. Meie ema elas terve oma elu siin maailmas koos oma emaga, meie aga peame nüüd õppima elama ilma temata. Iga ema tahab võimalikult kaua olla koos oma lastega, armastada, hellitada oma lapselapsi. COVID-19 minu emalt aga röövis selle võimaluse.

Ausalt öeldes, sellest ajast saadik on mul raske töötada intubeeritud ja trahheostammeeritud patsientidega. Veel on liiga värsked mälestused ajast, mil ma üle päeva 2,5 nädalat järjest käisin oma ema juures ja sain temaga kontakti isegi siis, kui ta oli hingamisaparaadi all. Ta noogutas ja raputas peaga, kui ma esitasin küsimusi. Mäletan, kui ma nutsin ta voodi juures, tema silmadest jooksisid pisarad padjale. Aga vaatamata raskustele leian ma jõudu, et jätkata oma tööd iros. Sest mulle meeldib väga minu töö. Ma tänan kõiki lähedasi, kolleege, juhtkonda, kes tol perioodil ja ka praegu mind toetavad.

Paar kuud hiljem tundsin, et soovin teha veel ja veel rohkem meie elanikkonna jaoks, et aidata võidelda pandeemiaga. Ma läbisin vaktsineerimise baaskoolituse ja hetkel käin esmase töö kõrvalt ka vaktsineerimas. Ma teen inimesele vaktsiini, räägin talle võimalikest kõrvaltoimetest ning mida peab nende korral tegema. Inimene väljub kabinetist. Aga süda läheb nii soojaks, et inimesed soovivad hoida ennast ja oma lähedasi. Oma mõtetes ma tänan igat inimest, kes on leidnud aja ja koha tulla ning saada koroonaviiruse vastu vaktsiini. Kui algas tõhustusdooside aeg - mäletan seda kui eilset päeva -, astus sisse üks härra. Enne digiloo avamist küsin tavaliselt: "Mitmendat doosi saate?" Härra istus uhkusega toolile ja ütles: "Kolmas! Tehke süst ära, ma kiirustan koju, mind ootavad seal lapselapsed. Tahaks veel elada ja elada. Lastelastel on vaja tervet vanaisa." See on vaid üks näide paljudest.

Kui paarikümne aasta pärast järgmised põlvkonnad küsivad meilt, mida meie tegime COVID-19 ajal, et pidurdada viiruse levikut, mida igaüks meist vastab? Minu südametunnistus on puhas, mina panustan intensiivravi töösse ja vaktsineerimiskabineti. Ma töötan intensiivravi osakonnas, kus ravime postcovid-patsiente. Need on patsiendid, kes sattusid haiglasse COVID-19 pneumooniaga ning kellele COVID-19 isolatsioon enam ei ole näidustatud, aga hulgiorganpuudulikkus püsib ning on endiselt vajadus intensiivravi järgi. Ma soovin ka edaspidi panustada oma aega, jõudu ja energiat tervishoidu.

Ma olen uhke selle üle, et saan panustada oma teadmisi ja energiat tervishoidu. Kuigi minu ellu jättis COVID-19 nii nukra jälje, loodan, et tänu intensiivraviõe ja vaktsineerijana tehtavale tööle aitan ma inimesi, et nende tervis oleks tugevam, et lähedased, sõbrad, emad-isad oleksin kauem koos lastega, et lapselapsed saaksid palju hellust ja armastust oma vanavanematelt. Kui selline võimalus meilt ära võetakse, hakkame alles tagantjärgi neid oldud momente kõrgemalt hindama. See on õnn, kui saame valida oma kalli inimese telefoninumbrit ja öelda torusse: “Ma igatsen sind”. Ma võin praegu helistada, aga ma tean, et teisel pool toru ei võta ema enam kunagi minu kõnet vastu.Me tuleme siia maailma, et armastada ja hoida üksteist…

Artikkel ning video on valmnud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi kampaania #kuulamind raames. Kampaania eesmärk on lähendada inimesi isiklike lugude kaudu, panna meid kõiki mõtlema koronamõjudele, kutsuda üles rääkima vaktsineerimisest oma perearstiga ning olema vastutustundlikud.

Märksõnad
Tagasi üles