R, 30.09.2022

«Kohati oligi tunne, et maailmalõpp on käes ja enam mitte miski mind ei päästa»

Marilin Vikat
, vanemtoimetaja
«Kohati oligi tunne, et maailmalõpp on käes ja enam mitte miski mind ei päästa»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marilyn Jurman.
Marilyn Jurman. Foto: Toomas Huik

Aju küpseb umbes 25. eluaastani – ainuüksi sellest tulenevate elutaju erinevuste tõttu ei suuda täiskasvanu alati mõista nooruspõlve hingevalu taaka, nendib näitleja, psühholoogiamagistrant ja raamatu «Mul hakkasid päevad» autor Marilyn Jurman.

«Täiskasvanute jaoks tundub uskumatu, et noortel päriselt võikski elus sellised probleemid olla ja et nad neid probleeme niimoodi üle elavad,» räägib Jurman tagasisidest, mida on antud pärast ta raamatu lugemist.

Kui Jurman sattus rohkem kui aasta eest internetis teismeliste arutelule, jahmatasid teda postituses kajastunud suurte inimeste teemad. Ta pühkis tolmu enda teismeea päevikult – kuhu kandis oma mured vanuses 12–15 – nägemaks, millised probleemid olid tal toona. «See oli silmi avardav. Päevik jaguneb nagu noaga lõigatult kaheks. Seda poolitab minu 17. septembrini sissekanne aastast 1999. «Muretsesin, mis ma muretsesin, aga täna hakkasid mul päevad.»,» loeb Jurman rohkem kui paarkümmend aastat tagasi peetud päevikust.

Üleöö armuvalude küüsi

«Enne seda olid sissekanded sisult ja sõnastuselt nii-öelda lapse jutt. Siis hakkavad mul päevad, ja ma ei tee nalja, kui tõsine ma olen nagu päeva pealt, kõnepruuk muutub. Kui enne olid mu sissekanded lehekülg pikad, siis pärast seda olid need viis kuni kümme lehekülge pikad tekstid. Armuvalud, südantlõhestavad lahkuminekud, nii et on näha, et olen kirjutades nutnud – pastakatekst on laiali, lehtedel tindised pisarajäljed.» Kirja on saanud pikad armastusluuletused. «Sissekanded algavad, nii et on näha, et minus on tekkinud lootus. Sellele järgneb tihti, et «oli loll minust arvata, et see midagi tähendas.» Tahan sellega öelda, nagu ise avastasin, et see murdeiga ei ole mingi naljaasi.»

Jurman tõdeb, et täiskasvanuna nähakse möödunut läbi praeguse elukäsitluse prisma, meeles on peaasjalikult tore või võetakse tagantjärele üleelamisi pooleldi huumoriga. «Täiskasvanuna võin ju aru saada, et ei oleks pidanud nii tõsiselt üle elama asju, aga elasin. Kohati oligi tunne, et maailmalõpp on käes ja enam mitte miski mind ei päästa – kõik on nii halvasti, et ei ole võimalik, et läheb paremaks. Ja see oli siiras tunne,» kirjeldab Jurman.

Ta nendib, et täiskasvanud peaksid üritama end rohkem sättida noorte kingadesse, kuna viimastel ei ole veel laiahaardelist elukogemust, mis kinnitab, et probleemidel on kombeks mööduda. «Mulle tundub, et täiskasvanud tihti ei arvesta sellega noortega rääkides. Täiskasvanu käsitlus on ratsionaalne, et see läheb üle, aga ei arvestata sellega, et noor ei taju seda. Tal ei ole veel seda kogemust, et see läheb üle – tema ratsionaalne aju ei ütle talle seda. Võib kindlasti öelda, et läheb üle, aga seda saab teha kahte moodi. Mitte nii, et mis sa põed! Saab öelda: «Saan sinust aru, olen ka tundnud selliseid tundeid ja võin sulle öelda, et see läheb üle. Aga saan aru, et sa praegu ilmselt ise nii ei tunne.»»

Mitmed noored on Jurmanile öelnud, et ta neid lihtsalt kuulaks. Kui valu kratsib hinge, võivad tulevased ilusad ajad näida ebamäärane sõnakõlks. Jurmani sõnul on noorel vaja just teadmist, et teda on kuulatud, ta ei ole üksi ning mures ollakse temaga koos. Samuti on hea toekas teada, et oleme palju sarnasemad, kui võiks arvata. «Ei tohi välja naerda lapsi, kui nad tulevad oma muredega, vaid emotsioone valideerida, et jah, arusaadav, see on tõesti raske – juba see aitab neid.»

«Praegu on veel koroonaaeg, kogu aeg on ebastabiilne – ei tea, millal on kool, kes sinust üldse saab. Lisada sellele veel teismelise aju eripära – see ei ole veel välja arenenud täielikult ja noor ei saa asjadest aru samamoodi nagu täiskasvanud inimene.»

Kuna kogenud inimene näeb asju läbi eluteel korjatud tõdemuste, mõtestab probleeme teisiti, tasub Jurmani arvates vanemal võimaluse korral otsida välja enda kunagised märkmed noorusajast. «Tundsin end teistmoodi, kui seda mäletasin. Teismeiga mäletad tagantjärele oma ratsionaalse täiskasvanu ajuga.»

Kirjutamine aitab kaasa klaarumisele

«Enda möödunud kogemuste lugemine avab, kuidas teismeline ennast päriselt võiks tunda,» ütleb Jurman. Kui aastakümnete tagant on siiski raske mõista, kuidas sai end nii lohutamatult tunda, aitab see tema arvates ikkagi luua empaatiat.

Noortel soovitab Jurman aga hakata päevikut pidama. «See oli kindlasti üks töövahend, mis aitas katsumustest läbi tulla nendel hetkedel, kui mulle tundus, et mul ei ole kellegagi rääkida ja keegi mind ei armasta. Usun, et väga paljud teismelised jõuavad sellesse kohta, aga see ei ole tõsi. Nii paljud inimesed armastavad sind!» rõhutab Jurman.

«Päevikusse kirjutamine natuke aitas enesearmastust kasvatada – rääkisin nagu iseendaga. Sedasi endast muresid välja kirjutades tuli ka helgust. See aitas samuti kaasa ratsionaalsele mõtlemisele ja aju küpsemisele. Kui mõne aja tagant vaatasin, mida olin kirja pannud, sain aru, kui kiiresti mul tunded ikkagi kohati vaheldusid ja kuidas ikkagi olin mitmetest asjadest üle saanud ja edasi liikunud. Kui seda lugesin, nägin, et mul hakkas ju parem – äkki siis hakkab seekord ka!

Märksõnad
Tagasi üles