R, 30.09.2022

26-aastaselt insuldi saanud naine: osa sõpru on suhtlemisele käega löönud, sest ma aeglustan neid

PM Tervis
26-aastaselt insuldi saanud naine: osa sõpru on suhtlemisele käega löönud, sest ma aeglustan neid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Natuke rohkem kui aasta tagasi tabas Karmel Pead jõusaalis insult.
Natuke rohkem kui aasta tagasi tabas Karmel Pead jõusaalis insult. Foto: Erakogu

27-aastasel Karmel Peal on seljataga raske, kuid õpetlik aasta. Insuldi seljatanud naise elu käis varem spordirütmis, kuid nüüd on saanud tema hingeasjaks insuldi teemadel teadlikkuse kasvatamine.

2020. aasta 24. novembril tabas Karmelit jõusaalis insult, mille tagajärjel oli halvatud kogu ta parem kehapool. Nüüd on elumuutvast sündmusest möödas juba natuke rohkem kui aasta. «Suur töö on tehtud selle aastaga, aga väga suur töö on veel ees. Ainult edasi!» sõnab ta ajale tagasi vaadates.

Muutused on vältimatud, aga kasv on vabatahtlik

Karmel töötas varem personaaltreenerina ja treeningsaal oli tema jaoks justkui teine kodu. Kõikidest võimalikest haigustest, mis teda tabada oleks võinud, sai ta enda sõnul just selle, millest taastumine on justkui ta lemmik tegevus. «Kui enne insulti oli trennis käimine ning kõik sellega seonduv mulle väga südamelähedane, siis ka insuldist taastumine on trenn-trenn-trenn,» nendib Karmel, kelle sõnul on füüsiline aktiivsus väga oluline. «Kuid füüsiline pool polegi raske, raske on hoida mõttetöö positiivsena, et ei langeks depressiooni,» tõdeb ta.

Kuna Karmel enam endisel viisil aktiivne olla ei saa, on ta avastanud endas armastuse lugemise vastu. Miljonite raamatute seast haarab ta just kirjanduse järele, mis aitab teda enesearengu teekonnal. «Kõik aktiivne on mulle võrdlemisi piiratud, kuid enne insulti ma ei lugenud absoluutselt, heal juhul üks-kaks raamatut mitme aasta jooksul. Praegu ma lõpetan ühe raamatu ja alustan kohe järgmisega. Kaua sa ikka seda Netflixi jaksad vaadata,» naerab ta.

Seljataha jääv aasta on muutnud Karmelit ka inimesena: «Kui enne olin ikkagi päris selline nina püsti ja meeletult enesekindel, siis tänaseks olen palju alandlikum. Juba see, kuidas ma maailma näen ja enda peas asju lahti mõtestan, see kõik on nüüd teistmoodi.» Muutusi on täheldanud ka inimesed tema ümber. «Kindlasti on see piu-pau minus endiselt kuskil olemas, aga võib-olla on ta pisut tagasi tõmbunud,» mõtiskleb ta.

Tõeline vestlus sõprade vahel on vaikimine

Kuna noore naise võimalused on piiratud, on jäädud kaugeks ka mitme sõbraga. Kogu sel keerulisel rajal on selgunud, kes on tõelised sõbrad. «Mõned inimesed näevad rohkem vaeva, et minuga kokku saada, kui teised. Osa on juba eos käega löönud, sest ma ei saa enam teatud asju teha ja nii-öelda aeglustan neid. Seda, et ma lähen sõpradega matkama, surfama või trenni, seda enam ei ole. Aga see on hetkel minu elu. Pean sellest üle olema, kuni kõiki neid asju jälle teha saan,» tunnistab Karmel.

Küll aga on pärast insulti üles soojenenud suhted inimestega, kellega varem võib-olla nii palju ei suheldud. «Nemad utsitavad mind tagant ja motiveerivad mind. Näiteks suvel käisin ma wakeboard’imas, see oli ka tänu nende sõprade julgustusele,» naerab ta soojadele suvekuudele tagasi mõeldes.

Karmel armastab sporti, kuid pärast insulti on ta enda jaoks leidnud veel mediteerimise ja raamatute lugemise.
Karmel armastab sporti, kuid pärast insulti on ta enda jaoks leidnud veel mediteerimise ja raamatute lugemise. Foto: Erakogu

Karmeli sõnul on tal üks ammune sõber, kes talle alati toeks on olnud. «Aeg-ajalt ma tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa enam ja nutan lahinal. Siis ta tuleb, võtab mind auto peale ja lihtsalt istub vaikselt mu kõrval ning kuulab mu hala ja nuttu. Ta on juba harjunud mu emotsioonipuhangutega. Kui ta varem ei osanud sellele kuidagi reageerida või käituda, siis nüüd ta lihtsalt kuulab ära ja siis me juba viskame nalja ja elu läheb edasi,» räägib ta tänulikul noodil. Üks, mida Karmel on aasta jooksul õppinud, on see, et nuttu ei tohi endas kinni hoida.

Teistest sama saatusega inimestest on Karmel pigem teadlikult eemale hoidnud. Naise sõnul pole tal suurt soovi teiste teekonna üle arutleda, kuna see kõik on tema jaoks vaimselt rusuv. «See on tõenäoliselt minu enda kiiks, et ma ei ole huvitatud teiste inimeste lugude kuulamisest. Ma ei taha teada nende kogemust, sest kardan, et kui ma kuulen midagi sellist, mis on minu silmis negatiivne, siis ma hakkan ennast sellega saboteerima,» tõdeb ta. Karmeli silmis kalduvad kogemuslood kahjuks kurtmise poole, kuid nõuandeid antakse pigem vähe. Noore naise eesmärk on jagada inimestega infot, kust ja millist abi leida.

Karmeliga on ühendust võtnud mitu insuldipatsienti ise, ning nende vestlus piirdubki üldjuhul vaid soovituste jagamisega. «See on selline edasi-tagasi põrgatamine, et näe, proovisin seda, toimis väga hästi. Proovi sina ka!» sõnas ta. Suurt abi mujalt Karmel kuigi palju saanud ei ole, ta harib end sel teekonnal pigem ise: «Ma olengi selline üksildane hunt, kes uurib, katsetab ja kompab maad, et kiiremas korras terveks saada.»

Vaevustele saab abi loodusest

Oma vaevustele otsib Karmel abi alternatiivmeditsiinist ja mediteerimisest. Paljud inimesed soovitasid talle juba enne insulti mediteerimist proovida, kuid siis noor naine sellesse ei uskunud. Nüüd on asjalood muutunud ja Karmel naudib meditatsioone väga. Lisaks on Karmelile abimeheks CBD õli, mille kasutamise ta oma tuttava neuroloogiga läbi arutas. CBD õli oli Karmel ka varem proovinud, kuid esimesel korral ta suuremat mõju ei täheldanud. Soov see enda jaoks taasavastada viis ta kokku CBD õli ettevõtte Organia kaasasutaja ja turundusvaldkonnas tuntud Rauno Kuttiga, kes teda sel teekonnal juhendas.

Esimese nelja päevaga oli Karmeli sõnul insuldist tingitud spastilisus ta käes palju väiksem ja oluliselt paranes ka motoorika. Naise varajastes 20ndates tekkis tal aga kõrge vererõhk ja arstid arvasid, et tal on kõrgvererõhktõbi, kuid seda naine ei uskunud. Varasemaid probleeme suguvõsas ei esinenud ja terve elu on ta olnud sportlik ning võrdlemisi terve. Peale insulti avastasid arstid, et naise hormoonnäitajad on ebatavaliselt kõrged, peale mida kahtlustati tal hoopis neerupealise kasvajat. Uuringute käigus ei leitud aga midagi ja uus visiit planeeriti poole aasta pärast. Seni pidi aga Karmel endiselt tarvitama tablette, et vererõhk stabiilsena hoida. Päevas tarbis ta 60 mg vererõhualandajaid ja Karmeli kogemus on näidanud, et kui ta neid võtta unustas, oli ta vererõhk taas tõusuteel. «Ma olin nende tablettide külge naelutatud,» nendib ta.

Karmel arvab, et kanepiõlist võis ehk abi olla ka kõrge vererõhuga võitlemisel. «Mul said vererõhutabletid üks pühapäeva hommik otsa ja teatavasti ei kirjuta keegi mulle sel päeval uut retsepti,» meenutas ta. Kuna too pühapäev kangemaid ravimeid käepärast ei olnud, jälgis ta vererõhku ja kummalisel moel see ei tõusnudki. Varasema 60 mg asemel tarbis ta vaid 10 mg vererõhualandajaid, sest CBD õli tarvitamine tundus olukorda leevendavat.

Siht on silme ees selge

Oma blogis teeb Karmel insulditeemal aktiivset teavitustööd ja jagab lugejatega oma taastumise protsessi. «Minu eesmärk ei ole rääkida sellest, milline on minu häda ja viletsus, vaid keskenduda sellele, kuidas ma nüüd sellega toime tulen ja mis aitab,» räägib ta.

«Enne insulti ma teadsin, et selline asi eksisteerib, aga ma ei teadnud, millised tagajärjed sellel olla võivad. Tagantjärele tarkus on see, et tegelikult ei räägita sellest piisavalt.»

Taastumise teekonnal elavad Karmelile aktiivselt kaasa inimesed, keda ta kunagi treenis. «Mulle on saadetud armsaid kingitusi, soovidega, et «Saa kähku terveks!» ja küsitud «Kas sa oled nüüd sealmaal, et me saame sinuga uuesti trenni teha?»» rõõmustab noor naine sellele kõigele mõeldes. Karmeli sõnul hoiavad talle paljud pöialt ja hea meelega aitab ta endiselt kõiki nii nagu oskab, motiveerides neid ja tehes treeningkavasid. «See, et ma saalis enam kõrval olla ei saa, see ei tähenda, et ma aidata ei saaks,» jutustab ta. «Mul on siht silme ees, et ma pean terveks saama. Juba vaid sellepärast, et oma treenitavatega uuesti jõusaali saaks!»

Aktiivne elustiil on Karmelile kallis ja ta loodab südamest, et saab varsti selle juurde naasta: «Ma jään alati treeningmaailmaga seotuks.» Karmeli tegevustest saab lähemalt lugeda tema blogis.

Igal aastal haigestub Eestis ligikaudu 50 noort inimest insulti

Põhja-Eesti regionaalhaigla neuroloogi Siim Schneideri sõnul haigestub igal aastal 100 000 inimese kohta 50 noort insulti, neist 36 ajuinfarkti. Eestis peetakse selles valdkonnas nooreks alla 55-aastaseid inimesi, sest insulti peetakse pigem vanemate inimeste haiguseks. Insulti haigestumine suureneb vanuse tõustes, mistõttu absoluutarvudes on vanemaealiste seas insulti haigestumine märksa suurem kui noortel.

Nooreea insult väärib aga tähelepanu, kuna sellel on suur sotsiaalne mõju, sest selles eas on inimestel tavaliselt kõige suurem perekondlike kohustuste koorem ning tööalane karjäär on tipus.

Schneider märgib, et kui eakate seas on insulti haigestumine viimastel kümnenditel arenenud riikides langenud, siis noorte seas on see just tõusnud. Eestis on noorte insulti haigestumine kõrgem kui teistes arenenud riikides.

Insuldist taastumine sõltub insuldi raskusest ning kaasuvatest haigustest. «Noortel kulgeb insult kergemini ning neil on võrreldes vanemaealistega vähem kroonilisi haigusi, mõlemad asjaolud soodustavad noorte paremat ja kiiremat taastumist pärast insulti,» nendib Schneider. Kuigi noorte insuldipatsientide taastumine on võrreldes vanemaealistega parem, on neil tervete eakaaslastega võrreldes sagedamini neuropsühhiaatrilisi jääknähte, nagu väsimust, depressiooni, ärevust, mälu- ja unehäireid, mis on takistuseks igapäevase elu toimetustega hakkama saamisel. See on ka üks põhjus, miks ainult neljandik naaseb täiskoormusega tööle.

Insulti saab seostada ka pärilikkusega. «Noorte patsientide seas on umbes 10 protsenti neid, kellel ei leita traditsioonilisi insuldi riskitegureid. Nendel juhtudel on võimalik, et insuldi teke on seotud pärilikkusega,» lisab Schneider.

Millised on insuldi riskitegurid?

Nooreea insuldi põhilised riskitegurid on vähene füüsiline aktiivsus, kõrge vererõhk, rohke alkoholi tarvitamine ja suitsetamine. «Nende nelja riskiteguri mõju vähendades saaks ära hoida kaheksa nooreea insulti kümnest,» tõdeb Schneider.

Minimaalselt peaks nädalas vähemalt 150 minutit tegelema mõõduka füüsilise koormusega (näiteks kiirkõnd, aiatööd, tantsimine) või 75 minutit kõrge intensiivsusega koormusega (näiteks 4 x 20 minutit sörkjooksu või kaks intervalltreeningut nädalas). Mehed ei tohiks päevas tarvitada üle kahe ühiku alkoholi (näiteks 0,5 liitrit õlut) ja naised üle ühe ühiku ning igas nädalas peaks olema vähemalt kolm täiesti alkoholivaba päeva.

Suitsetamisest loobudes väheneb insuldirisk aastaga poole võrra. Insuldiriski suurendab märgatavalt ka passiivne suitsetamine, st kui mõni lähedane suitsetab. Kuigi e-sigarettide kahjulikkuse kohta on vähem teavet, ei peeta neid siiski ohutuks ja ka nende kasutamist tuleks vältida.

Märksõnad
Tagasi üles