Intensiivravi arst: Otsus vaktsineerida ei puuduta ainult inimest ennast, sest paraku keegi meist ei ela vaakumis

• On patsiente, keda isegi tipptasemel intensiivravi ei saa aidata
• Raske haigus ei taba ainult kaasuvate haigustega vanemad, vaid ka elujõus noori

Samal ajal, kui haiglates käib tõsine ja raske töö Covid-19 patsientide ravimisel, on ikka inimesi, kes väljendavad oma umbusku ja kõhklusi viiruse ning selle tõsiduse osas. Raskelt haigestumise korral on töövõimelised ehk hingamisvõimelised <10% täiskasvanud inimese kopsudest, mis on võrdväärne mõneaastase lapsega. Kui kopsud suudavad taastuda, siis võib järgneda kuudepikkune järel- ja taastusravi.

Suvel sattusin sõitma taksoga. Juht ei kandnud maski ja ma palusin tal selle ette panna. Ta tegi seda, kuigi vastumeelselt. Ma küsisin temalt, kas ta kavatseb end vaktsineerida. Ta ütles, et ta ei ole veel kindel. Lootuses, et ma suudan teda nõustada, alustasin ma juttu oma kogemusest COVID-19 haigete patsientidega… Ta katkestas mind. Ta ütles, et kõik, keda ta haiglast takso peale võtab, räägivad oma kogemusest. Ta ütles, et ta ei usu neid lugusid. Nad valetavat. Mina valetan.

Minu lugu COVID-19 haigusega algas 2020. aasta kevadel esimese lainega. Olen arst-resident anestesioloogia ja intensiivravi erialal ja töötasin toona operatsiooniosakonnas. Esialgu olid need lihtsalt jutud mingist viirusest Hiinas. Järk-järgult muutus elu viirusega aga reaalsuseks. Läksin vastloodud COVID-19 osakonda tööle. See esimene laine oli ühtaegu hirmus ja põnev. Me ei teadnud sellest haigusest alguses mitte kui midagi. Ei olnud ühtki inimest maailmas, kes oleks aimanud, mis meid ees ootab. Iga nädal, iga päev tulid uued teadusuuringud ja raportid näiteks Itaaliast ja Aasiast. Me elasime selle uue kiirelt areneva situatsiooni sees, sisse ahmides iga uut infokildu, mis üle maailma meieni jõudis - kuidas neid patsiente ravida? Kuidas ennast kaitsta? Järk-järgult lahendasime meid kummitanud küsimusi ja jäime ootama. Ootama patsientide horde, keda me kartsime tulevat, ootama uut infot haiguse ja ravi kohta, ning mida aeg edasi, siis seda enam jäime ootama vaktsiine. Esimene laine möödus üsna valutult… aga siis tuli teine laine... ja siis kolmas. Epideemia kestab ja tulevad ka järgmised lained, kui me ühiskonnana end kaitsta ei suuda. See on meeskonnamäng, kus igaühe panus loeb. Otsus vaktsineerida ei puuduta ainult indiviidi ennast, sest paraku keegi meist ei ela vaakumis.

Teine laine. Pidin sel ajal töötama intensiivraviosakonnas, mis tegeleb põletuspatsientide raviga – ainus spetsialiseeritud keskus Eestis. Aga tegelikult läksin kolmeks kuuks hoopis COVID-19 haigeid ravima, sest just selleks oli see osakond muutunud. Jämedalt iga teine-kolmas inimene, keda ma seal voodites nägin – neid varsti enam ei olnud. Nelikümmend kaks protsenti oli ametlikult nende kolme kuu surma statistika meie osakonnas. Kõik meie patsiendid olid vaktsineerimata, sest tol ajal alles hakkasid vaktsiinid inimesteni jõudma. Noored ja vanad. Oli neid, kel oli mitmeid kroonilisi haigusi - kõige sagedamini kõrge vererõhk, suhkruhaigus ja/või ülekaal. Oli ka neid, kes olid varasemalt täiesti terved – kes olid füüsiliselt aktiivsed ning jooksid või ujusid iganädalaselt kilomeetreid. Kõige rohkem jäid mulle meelde aga need patsiendid, keda intensiivraviosakonnas ei olnud. Need, keda meid konsulteerima kutsuti ning keda me ravile võtta ei saanud – inimesed, kelle tõenäosus ka pärast nädalaid kestvat täismahus intensiivravi osakonnast talutava elukvaliteediga lahkuda, oli liiga madal – isegi intensiivraviga ei saanud me neid aidata.

Olukord intensiivravis oli ja on üsna trööstitu. Sellist viiruslikku kopsupõletikku ja seda, kuidas inimese organism sellele reageerib, tekitades veel suurema kopsukahjustuse – seda polnud ma enne pandeemiat varem näinud. Ma nägin, kuidas raskelt kulgeva COVID-19 puhul oli haigusest haaratud kuni 90 protsenti inimeste kopsudest. 50, 70 või 90 protsenti hingamispinnast ei osalenud gaasivahetuses ehk peamises funktsioonis, mida kopsud inimese jaoks täidavad. Täiskasvanud inimese töötavate kopsude maht oli taandunud mõneaastase lapse kopsumahuni. See ei ole elamiseks piisav.

COVID-19 haiguse ravi on paljuski toetav – me toetame organsüsteemide tööd, kuniks nad ise haigusega võitlevad ja, loodetavasti, võidavad. Meil on mõned ravimid, mis meid aitavad ja suremust vähendavad. Meil on mõned aparaadid, meetodid ja võtted, mida me rakendame, et oma patsiente edukamalt aidata. Me jälgime oma patsiente 24/7 ja hoolitseme selle eest, et võimalikke probleeme võimalikult vara näha - et reageerida kiiresti ja hoida ära haiguse progresseerumine. Meie baasiks on teadmised, mida intensiivraviarstid ja -õed on saanud oma kuni kümneaastase baasväljaõppe jooksul ja mida nad on rakendanud aastaid oma töös. Nüüd, uues olukorras, oleme end veelgi enam täiendanud iganädalaste ja -päevaste vebinaride, artiklite, vestluste ja arutelude abiga. Välisriikide kogemus on meid palju aidanud ja praeguses ühiskonnas levib informatsioon kiirelt koju kätte.

Kogu oma ettevalmistusega olin ma siiski ausalt öeldes jõuetu enda patsiente aitama. Sarnast lootusetuse tunnet jagasin ma suurema osa oma kolleegidega. Nelikümmend kaks protsenti inimesi ei tulnud kevadel enam meie osakonnast elavana välja. Paljud neist, kes tulid, vajasid edasi kuudepikkust järel- ja taastusravi. Kogu see maailma tasemel intensiivravi oli seega minu jaoks paljudel juhtudel täiesti mõttetu, sest see ei toonud neile neljakümne kahele protsendile soovitud tulemusi. See on jätkuvalt nii. Geneetika ja inimese käitumine on tegelikult need, mis inimese saatust rohkem mõjutada saavad. Intensiivraviosakonnas ei saa me enam palju teha, selle võitluse tulemuse on seega määranud iga inimene kuid enne seda, kui meie tema ellu tuleme. Vähemalt selline on tunne. Jõuetu tunne.

Seepärast ilmselt ei leia Eestist ka palju intensiivraviarste, kes tahaksid oma kogemusi COVID-19 patsientide ravimisest meediaga jagada. Neid lugusid jagatakse heal juhul omakeskis, halvemal juhul kogutakse enda sisse. Ka mina ei räägi oma lugu hea meelega, sest parema meelega ma ei mõtleks sellest üldse. Aga kui minu lugu kas või üht inimest mõjutab end kaitsma ja vaktsineerima, siis olen aidanud teda rohkem kui intensiivraviosakonnas ma tema jaoks teha saaksin.

Ma austan iga hooldajat, intensiivraviõde ja -arsti, kes COVID-19 patsientidega juba ligi kaks aastat on tegelenud. Igakuiste töötundide hulk on nende kuude vältel ulatunud kuni kolmesajani, mõnel juhul ka üle selle. See on, loomulikult, tulnud millegi arvelt. Nii ka minul. Veetsin eelmise aasta jõulud üksi, tähistades perega jõule veebi teel. Esimest korda oma väikest paarinädalast õepoega nägin selsamal peol, veebikaamera kaudu. Ma väga tahtsin nendega koos olla, aga ei saanud, ei julgenud. Ma ei tahtnud võtta seda riski, et võin selle viiruse märkamatult nendeni viia. Pereliikmed said olla kaugtööl ja veebi teel koolis, minu töö vajas aga kohalolu patsiendi kõrval. Ma tulin sellega toime, sest ma teadsin, et kuu jooksul jõuab ka minuni vaktsiin. 2021. aasta veebruaris õnnestus mul lõpuks oma õepojale päriselt silma vaadata, teades, et tõenäosus vaktsineerituna haigust saada ja seda levitada on oluliselt väiksem kui ilma selleta.

Vaktsiini ootasime me tervishoius küll pikisilmi – et ometi tuleks normaalsus tagasi! Et oleks mingi lootus, et kunagi tuleme kogu ühiskonnana sellest kõledast pimedast ajast välja. Aga nüüd oleme 2021. aasta novembris ning käib kolmas laine. Vaktsiini jagub kõigile ka kolmeks süstiks ja probleemid intensiivraviosakonnas ei ole ikka muutunud. Inimesed, kes kõigi lainete ajal on COVID-19 haigeid ravinud, on kangelased. Mina olin kevadel abis kolm kuud ja lähen nüüd uuesti. Arst-residendina oli mul privileeg vahepealsel ajal teha seda, mis mu eriarstiõppe plaanis tegelikult ette nähtud oli – õppisin eriala, mille olen valinud ja millega ma tegeleda tahan. See ei ole “covidoloogia”, vaid hoopis midagi muud. Et aidata patsiente, haiglaid ja eesti ühiskonda sellest pandeemiast väljuda, jäävad pandeemia aja arst-residendid, nagu ka tudengid, ilma oma normaalsest haridusest. See jätab oma jälje meie tuleviku patsientide ravisse ja on järjekordne põhjus, miks me tahame, et eriolukord, milles me tegelikult juba ligi kaks aastat oleme olnud, lõppeks.

Kõigil meil on oma lugu COVID-19-ga seoses ja ma ei usu, et keegi sooviks, et see aeg veel edasi kestaks. Aga siit välja on ainult üks viis.

Taksojuhiga sain lõpuks jutu peale. Rääkisin talle põgusalt oma kogemusest COVID-19 haigusega. Ta jäi minust vaktsineerimise osas siiski kõhklevale seisukohale, aga lootust on, et andsin talle mõtteainest oma otsus kaalutletumalt langetada. Soovisin talle taksost väljudes parimat - et ei tema ega tema lähedased kunagi COVID-19-ga intensiivraviosakonda satuks.

Artikkel ilmub Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi kampaania #kuulamind raames. Kampaania eesmärk on lähendada inimesi isiklike lugude kaudu, panna meid kõiki mõtlema koroonamõjudele, kutsuda üles rääkima vaktsineerimisest oma perearstiga ning olema vastutustundlikud.