Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Ott Oja: Eesti on jõudnud vaimse tervise kolmikkriisi

Depressioon FOTO: Elmo Riig / Sakala

Riiklik vaimse tervise poliitika on aastakümneid sõltunud üksikisikute initsiatiivist. Minister Riisalo eestvedamisel on sotsiaalministeerium tänaseks haaramas vastutust valdkonna juhtimise eest ning sel kevadel vastu võetud riiklik strateegia annab lõpuks visiooni. Oluline on aga liikuda visioonist kiiremas korras edasi ka selge tegevuskavani, sest vaimse tervise valdkond kubiseb kriisidest.

2002. aastal valminud Eesti vaimse tervise poliitika alusdokument on esimene suurem maamärk riikliku vaimse tervise poliitika loomiseks. Tolleaegne sotsiaalminister Siiri Oviir on öelnud, et alusdokumendis saavutati konsensuslik tasakaal erinevate poolte ja huvigruppide vahel ning nii põhjaliku dokumendi eesmärk pole jääda vaid paberile. Kuigi minister sai mandaadi viia alusdokument vabariigi valitsusse, et alustada riikliku vaimse tervise poliitika väljatöötamist, saime seda oodata veel 19 aastat.

Rahvastiku tervise arengukava vahehindamises tõdeti 2017. aastal, et sotsiaalministeerium on aastaid vältinud kohustust vaimse tervise valdkonda juhtida, mistõttu põhinevad valdkonna arengud üldiselt valitsussektoriväliste üksikisikute initsiatiivil. Sisuliselt on juba 2002. aastal tuvastatud probleemid ja ohud tänaseks kujunenud reaalseteks kriisideks. Esiteks on meil psüühikahäirete sagenemise ja üha nooremas eas avaldumise kriis. Teiseks on abi kättesaadavuse kriis, sest Eestis pole piisavalt abi andvaid spetsialiste. Kolmandaks on teenused killustunud, kaotades abi otsivaid inimesi süsteemi keerukusele.

Psüühikahäirete sagenemise kriis

Kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu järgi on 15-aastaste seas iga kolmas poiss ning iga teine tüdruk kogenud pikemat depressiivset episoodi. Samas vanusegrupis on iga kaheksas poiss ja iga neljas tüdruk mõelnud viimase aasta jooksul tõsiselt enesetapule, eelmisel aastal kaotasime suitsiidile kümme last. Kuue aasta tagune koolinoorte vaimse tervise uuring tõi välja, et iga kolmas 15-aastane on end elu jooksul tahtlikult vigastanud, lastega töötavad spetsialistid rõhutavad, et näevad noorte seas enesevigastamist üha enam. Kahjuks on jätkuvalt võrdlemisi levinud arvamus, et enesevigastamine on viis tähelepanu otsida. Peaks olema selge, et tervel inimesel terves keskkonnas ei tule end vigastada, et saada tähelepanu.

Hea vaimne tervis tähendab säilenõtkust ja kohanemisvõimet. Koroonakriisis näeme aastatepikkuse tegemata ennetustöö tulemusi, kuna lastel ja noortel on lünklikud sotsiaalsed, emotsionaalsed ja enesejuhtimisoskused, et kohaneda uue ja nõudliku olukorraga. Samas teame, et vaimse tervise probleemide ennetus aitab ära hoida riskikäitumist, nagu näiteks alkoholi ja uimastite tarbimist, vägivalda ja kriminaalset käitumist. Oleme riigina jätnud aastakümneid ennetusse investeerimata, tegevusetus koormab täna vaimse tervise abi kõrgemaid tasandeid ning toidab neid igapäevaseid tulekahjusid, mida spetsialistid alatasa kustutavad. Ennetus ja varajane sekkumine peavad toimuma kohalikul tasandil, kodukoha lähedal. Seetõttu on oluline luua kohalikele omavalitsustele ühtsed standardid vaimse tervise probleemide ennetuseks ja tugiteenusteks ning tagada ressursid nende standardite saavutamiseks.

Abi kättesaadavuse kriis

Riiklik strateegiagi tunnistab psühhiaatrite kriisi: pooled psühhiaatritest on vähemalt 55-aastased, neist omakorda pooled on juba praegu pensioniealised. Vaimse tervise spetsialiste on puudu igal tasandil. Vajame kaks korda rohkem kliinilisi psühholooge ja vaimse tervise õdesid, kui praegu on, koolipsühholoogid on vähem kui pooltes koolides, enamik neist ei oma erialast kutset. Vajame lahendusi, kuidas parandada abi kättesaadavust olukorras, kus puudu on suur hulk keskseid spetsialiste, kuid vaimse tervise abi vajadus üha kasvab. Samas tuleb astuda kiireid ja otsustavaid samme, et tagada spetsialistide koolitustellimus ning luua väärikad töötingimused olemasolevatele inimestele.

Teenuste killustatuse kriis

Lõhed tervishoiu-, sotsiaal-, haridus- ja justiitssüsteemide ning ka sisekaitse vahel on tarbetult dubleerinud teenuseid ning jätnud abivajajad keeruka süsteemi vahelisse halli alasse. 2020. aasta kevadel mõistsid kõik eelmainitud, et vaja on maandada viiruskriisi vaimse tervise mõjusid, kuid ühe laua taha kokku tulemise asemel lahendas igaüks samu probleeme omapäi. Nägime, et Eestis sisuliselt puudub terviklik vaimse tervise abi süsteem, mis võiks kohaneda hädaolukorra vajadustele.

Aeg liikuda kriisidest lahendusteni

Kolm kriisi: killustatus, spetsialistid ja noored. Need on kujunenud, kuna aastaid puudus poliitiline tahe valdkonda juhtida ning sellesse investeerida. Näib, et tahe on nüüd olemas. Loome sellest tahtest ka sammud, mis viivad meid lahendusteni:

1) liigume vaimse tervise rohelisest raamatust ehk riiklikust strateegiast konkreetse tegevuskavani;

2) tagame uute spetsialistide koolitustellimused ning olemasolevatele spetsialistidele väärikad, toetavad töötingimused;

3) võimestame kohalikke omavalitsusi ennetama probleemide teket ning pakkuma kodulähedasi tugiteenuseid.

Ükski neist sammudest pole lihtne või odav, kuid kõik on Eestile vajalikud.

Tagasi üles
Back