Tippjuht Kai Realo läbipõlemisest: tuletan aeg-ajalt meelde, et kogu maailm ei seisa minu najal püsti

Kai Realo. Foto: Erakogu

«Ükski juht ei ole ilmeksimatu, ei tegele ainult tarkade otsuste langetamisega ega loe ainult juhtimisraamatuid. Oleme kõik inimesed, mitte jumalad!» toonitab tippjuhina pikka aega CircleK`d juhtinud, praegu Ragn-Sells eesotsas olev Kai Realo.

Töövõimereformi teemadest rääkides on ta tõstatanud ka avaliku arutelu vaimse tervise ja läbipõlemise teemadel.

Mis andis märku, kui tundsid aastaid tagasi, et hakkad vaimselt väsima?

Ega ma tookord väga hästi aru ei saanudki, et hakkan läbi põlema. Tagantjärele mõistan, et märgid olid tegelikult kõik olemas. Ma sisuliselt elasin töö juures ja tundus, et absoluutselt kõiki asju pean mina lahendama. Kui sul hakkab tekkima selline jumala kompleks, siis on põhjust olla tähelepanelik. Organisatsioonis ei ole võimalik, et ainult üks inimene peab kõigega toime tulema. Kui nii on, siis on jäänud mingi teavitus tegemata või ei ole juht suutnud oma mõtteid õigel ajal kolleegidega jagada.

Minu jaoks avaldus läbipõlemine selles, et ma ühel hetkel ei saanud öösel magada. Kui ei maga, siis ei suuda üldse midagi enam ära teha, lihtsalt sahmid. Mul oli samamoodi. Pereliikmete mahitusel läksin sanatooriumisse, magasin seal viis ööd-päeva järjest. Ärkasin üles vaid selleks, et natuke võimelda, süüa ja uuesti edasi magada.

Tagantjärele, analüüsides läbipõlemise põhjuseid, jõuan siiski selleni, et asjad hakkavad peale sellest, kui töökoormus kasvab ebamõistlikuks. Selle asemel, et olukorda objektiivselt lahendada – rääkida oma juhiga ja proovida koos seada prioriteete, või siis delegeerida, läheb pundar aina suuremaks. Istud ja peas muudkui ketrab: «Ma ei jõua ja ma ei jõua ja kõik on vaja kohe ära teha.» Siis tegelikult töövõimekus langeb. Tänaseks tunnen ma need märgid enda puhul ära ja saan aru, et nüüd peab natukene hoogu maha võtma.

Üllataval kombel olen aru saanud, et vähemalt minu puhul on see käitumismuster alati üks ja seesama. Näiteks, kui hakkan endale mitte loomupäraselt käituma, on midagi valesti. Ehk kui ma harilikult olen kontaktne ja püüan inimestega suhelda, asjad läbi rääkida, tegevust hästi planeerida, siis kui see kõik läheb liiga üle pea, tõmbun ma endasse. Halb märk on ka see, kui ajaplaneerimisega lähevad asjad vussi, enam ei ole sellist õiget rütmi.

Mis aitab sul selle õige rütmi uuesti üles leida?

Mul on tegevused, mis mulle väga meeldivad. Ja mul on üksikud asjad, nagu igal inimesel töös, mis väga ei meeldi. Kui asjad on paigast ära, siis sokutan mitte meeldivaid tegevusi kuskile teadmata tulevikku. Kuskil ajus ütlen, et noh, küll ma ühel hetkel jõuan ka selleni. Aga aju on selline huvitav asi, mis mingil hetkel tunneb, et see kohustus ikkagi koormab. Ja nii tekibki tunne, et kogu aeg on midagi tegemata. Kui mul tekib taas see äratundmine, siis võtan paar tundi aega, istun maha ja teen korraliku plaani. Üldjuhul lausa paberil, sest ma olen visuaalne mõtleja. Panen enda jaoks kirja ka need olulised asjad, mida ma olen oma peas edasi lükanud, ja teen neist ajakava ning lisan selle ka kalendrisse. See vabastab kuklas tiksuva stressitunde, et kogu aeg on midagi tegemata.

Kuivõrd saavad sellises olukorras aidata lähikondlased?

Kindlasti on siin tugi hästi oluline. On tore, kui inimesel on keegi kodus, kes seda kõike kuulata viitsib ja nõu saab anda. Ma pean siiski aga olulisemakski lähemate meeskonnaliikmete ja juhi rolli. Juht peaks suutma märgata, kui inimese käitumises tekib mingi muutus. Kui muidu selline lõbus, kontaktne kolleeg süüvib endasse või siis vastupidi, hästi tasakaalukas ja vaikne inimene hakkab laual asju loopima. See näitab, et stressitase on ületanud normaalse ja inimene vajaks juba abi. Aitamine ei ole aga alati nii lihtne, et astud ligi ja ütled: «Kuule, sa siin käitud ebanormaalselt. Tahad, räägime sellest!»

Seetõttu on juhtidel oluline oma meeskonnaliikmetega omada pidevat head suhet. Kui regulaarselt ollakse harjunud üksteisega rääkima nii tööst kui ka sellest, mis inimese elus veel toimub või kuidas ta ennast töötajana tunneb selles organisatsioonis, siis ei tundu ka stressihetkel neid teemasid tõstatada ebaloomulik ning inimesel on rohkem valmidust oma mõtteid avaldada.

Samas ongi nii, et oma tööd armastavad inimesed töötavad väga intensiivselt. Juhi töös tegelikult ei olegi võimalik tõmmata joont vahele, et siitmaalt on kõik valmis. See on mingis mõttes katkematu voog, mis koosneb paljudest erinevatest ülesannetest ja igapäevastest rutiinidest. Seda tuleb endale lihtsalt teadvustada ja koguda enda jaoks neid väikeseid nii-öelda punkte, kus mingi asi sai tehtud. Ma ise kunagi ühel konverentsil osaledes sain aru, et olen see veider inimene, kes vahetevahel oma tööde listi kirjutab ühe asja juurde ja siis tõmbab selle maha. Et oleks tunne, et sai midagi ikka tehtud.

Väga palju sellist enesepiitsutamist toimub tegelikult inimese enda peas. Lihtsalt meie enda kohusetunne ütleb meile, et see tööhunnik peaks kuidagi otsa lõppema. Aga kui saad aru, et sinu töö väärtus seisnebki selles, et sa täidad jooksvalt oma tööülesandeid ja sa teed neid regulaarselt, siis ka ei teki seda ootust, et töö saaks ühel hetkel lõpuni tehtud.

Mida muudab teemast avalikult rääkimine?

Vaimse tervise teemadest avalikult rääkimine on oluline ja aitab. Nägin seda juba enne koroonakriisi. Circle K meeskonnas tegime igakuiseid ärihommikuid, kus me rääkisime lisaks kuu tulemustele ka muust – füüsilise ja vaimse tervise hoidmisest. Kutsusime ettevõtteväliseid esinejaid, jagasime omavahel kogemusi – kuidas prioriteete seada, kuidas mitte jääda enda keskseks, kui olukord tundub juba lahendamatu. Kuidas kolleegi kaasata koormuse hajutamisel, kuidas inimestega rääkida ja kuidas koos töötades neid pingeid juba algusest peale ära hoida. Lisaks sellele, et me oleme inimestena väga erinevad, käitume me ka stressiolukorras erinevalt. See, kuidas mina olen harjunud infot edastama, ei pruugi teisele inimesele vormilt sobida. On inimesi, kes on numbrites tugevamad, teised on aga loomingulisemad. Ja kui sa tahad kedagi endale appi või kaasata oma töödesse, siis alati on mõistlik läbi mõelda, kuidas ma konkreetselt sellele inimesele oma idee selgeks teen, mõeldes esitatava info läbi just tema võtmes.

Millised on sinu võtted, et hoida vaim virge ja meeleolu hea?

Minu jaoks on kõige parem valem, et tuletan endale aeg-ajalt meelde, et kogu maailm ei seisa minu najal püsti. Püüan leida aega ainult endale. Selleks, et taastada nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Magan, loen jutukaid, vaatan telekat või jalutan looduses. See avaldab maagilist mõju ja ühel hetkel lihtsalt asjad loksuvad jälle paika. Nagu pusletükid, mis tundusid olevat erinevatest karpidest, kuid on siiski sama pildi osad.

On oluline, et tänapäevased tippjuhid räägivad ausalt ja avameelselt sellest, kuidas nad tegelikult elavad ja mida nad teevad selleks, et mitte läbi põleda. Ma olen ikka püüdnud läbi oma intervjuude kummutada müüti, nagu täidaks tippjuht iga vaba hetke enesearendamisega, loeks vaid keerulisi raamatuid ja vaataks ainult teadusliku sisuga filme. Kõik see võib tekitada teistes inimestes põhjuseta alaväärsustunde, et kuidas mina seda kõike ei suuda! Olen täiesti kindel, et ka kõigi nende tippjuhtide elus on korralikud puhkused, perekondlikud tegevused ja mõnus ports mitte midagi tegemist. Kui seda ei ole, siis ilmselt on ka nemad mingil hetkel läbipõlemise ohus. Tasakaal vaimu ja füüsise vahel ei ole ainult see, et teha tippjuhtimist ja tippsporti. Seal peab olema ka keha ja vaimu puhkamise hetk.

Mida on koroonaaeg meile õpetanud?

Koroonaga koos elatud aeg on õpetanud seda, kuivõrd oluline on teiste inimeste tugi ja olemasolu. Alles pikalt kodukontoris olles hakatakse tajuma, kuivõrd oluline on ka töökollektiivis inimlik hoolitsus, mida teised on neile nende enda märkamata varem jaganud.

On tõsi, et üks-ühele näost näkku kohtumist ei asenda miski. Sõnad on alati ainult sõnad, aga tegelikult me tajume teisi inimesi palju rohkemate meeltega. Kui aga ei ole võimalik kohtuda väljaspool kontorit värskes õhus või kuskil maskides, tuleb võtta maksimum veebisuhtlusest. Siin on juhi roll äärmiselt oluline, et ka kinnisemad inimesed tunneksid end osana meeskonnast. Tuleb läbi mõelda, mismoodi saada inimene endast ja oma teemadest rääkima. Võib-olla see ei õnnestu esimesel korral, kuid tasub olla järjepidev.

Täna on selge, et psühholoogiliste ohuteguritega peavad tegelema kõik ettevõtted. Inimesel võib olla keeruline minna abi küsima. Teinekord on ka küsimus, et kas sa oled iseenda jaoks läbi mõelnud, millisel kujul abi oleksid üldse valmis vastu võtma. Olen näinud kolleege, kes tegelikult on väga suure probleemi ees, aga keelduvad abi vastuvõtmisest mistahes kujul. Mõnes mõttes algabki see endale teadvustamisest, et alati on võimalik asju muuta. Iga inimene on väärt seda, et ta tunneks ennast hästi nii tööl kui ka kodus. Kui see teadmine on olemas, siis on algus tehtud. Aidata saavad pereliikmed, sõbrad, kolleegid. Asjad lihtsalt ei juhtu inimestega, vaid mingil moel on see inimene taolise olukorra enda ellu lasknud. Samamoodi peab olema avatud ja valmis ka selle olukorra lahendamiseks ning laskma end teistel inimestel aidata.

Artikkel ilmus Eesti tööandjate keskliidu blogis.

Kai Realoga vestles Eesti tööandjate keskliidu kommunikatsioonijuht Elina Kink.