Kooliõde selgitab, kas talisuplus sobib ka lastele

Talisuplejad, kevade algus. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja/Scanpix

Talve taandumist pole paista ning suusatamise-kelgutamise kõrval harrastavad eestimaalased veel üht trendikaks tõusnud tegevust – talisuplust. Täiskasvanute kõrval ronivad külma vette ka lapsed. Kas talisuplus on lastele ohutu ja mida peaks kindlasti silmas pidama, selgitab SA Tallinna Koolitervishoid kooliõde Kätlin Laas.

Talisupluse populaarsus on viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud, tõdeb Tallinna Tööstushariduskeskuse ja EBS gümnaasiumi kooliõde Kätlin Laas, kelle sõnul on külma vee kasulikku mõju kirjeldanud 400 aastat eKr juba arstiteaduse rajaja Hippokrates. See veendumus on ajaproovile vastu pidanud. Ka tänapäevane meditsiin tunnistab, et kerge suplus külmas vees stimuleerib keha kohanemisprotsesse ja mõjub hästi immuunsüsteemile, vähendades ülemiste hingamisteede viirustega nakatumist. Kooliõde Kätlin Laasi selgituse kohaselt on külm vesi organismile lühiajaline füsioloogiline stress, mis valmistab immuunsüsteemi ette võitluseks infektsioonidega. «Nii ongi karastunud organism viirustele vastupidavam.»

Tervele inimesele toob tervist lisaks

Kooliõe sõnul on talisuplemisel palju kasulikke mõjusid. «Külmas vees viibimine parandab rasvade ja suhkru ainevahetust, seetõttu õnnestub paljudel taliujumise harrastajatel edukalt ka kehakaalu langetada. Hommikune külmas vees sulistamine ergutab, õhtune lõdvestab ning toob rahuliku une. Talisuplus mõjub hästi vaimsele tervisele, aitab võidelda depressiooniga. Samuti on leitud, et regulaarne talisuplus toob leevendust selliste tõbede puhul, nagu reuma, artriit, psoriaas, astma,» loetleb Kätlin Laas.

Tõsi, on ka seisundeid, mille puhul tervishoiutöötajad talisuplust ei soovita. «Ettevaatlikud peaksid olema rasedad, eakad, raskeid haigusi põdevad inimesed. Vastunäidustatud on talisuplus ka mädaste põletike, südamehaiguste ja neerude kroonilise puudulikkuse korral,» juhib kooliõde Kätlin tähelepanu. Ta soovitab neil, kes oma tervises kindel pole, talisupluse osas perearstiga nõu pidada.

Üha enam levib trend, et jääauku ronitakse kogu perega. «Talisuplus sobib ka lastele,» kinnitab kooliõde. Küll aga soovitab ta pere väiksemate puhul alustada veega harjutamist järk-järgult.

«Laste veega harjutamist tasuks alustada suvel. Väiksemad lapsed viia süles vette, et nad turvaliselt veega harjuks, hiljem saavad nad hakata ise vette kõndima.» Kui vanalt talisuplusega üldse alustada, on Kätlini sõnul keeruline öelda. «Väikelapsed ei oska ise hinnata, millal on temperatuur nende jaoks liiga külm, seega tuleb olla nende karastamisel ettevaatlik. Lihtsam on suuremate lastega, kes oskavad juba ise tagasisidet anda ja oma enesetunnet jälgida.»

Soovitused ohutuks suplemiseks

Ka juba vanematele suplejatele on kooliõel mitu soovitust. «Kui keegi tahaks alustada praegu, siis ma soovitaksin oodata sügiseni ja siis hakata keha järk-järgult karastama. Kõige sobivam on alustada veetemperatuuril 15 kraadi, lastes kehal järk-järgult harjuda veetemperatuuri langusega,» soovitab ta.

Kuid ka kogenumatel jäises vees kümblejatel soovitab tervishoiutöötaja võtta kasutusele ettevaatusabinõud. «Supluskoht olgu turvaline ja seal ei tohiks vesi üle pea ulatuda. Kui eesmärk on karastamine, siis ei tasu vees olla järjest rohkem kui 2 minutit. Vette ei tohi kunagi minna üksi: närvide ja lihaste jahtumine võib halvata ka kogenud ujujaid,» manitseb ta. Sukeldumist palub kooliõde pigem vältida, sest külmaga tekkiv refleks võib panna õhku ahmima ja nii põhjustada vee sattumise kopsudesse.

SA Tallinna Koolitervishoid kooliõde Kätlin Laas. Foto: SA Tallinna Koolitervishoid

Külma vette minnes tekib tunne, nagu hing jääks kinni. Kätlin Laas rahustab, et tegelikult hingamine ei peatu, tegemist on lihtsalt külmašoki reaktsiooniga. «Sellise tunde tekkimisel tuleks rahulikult ja sügavalt hingata, et ebamugavusest üle saada.» Ta lisab veel, et kui vahetult pärast söömist pole hea ujuma minna, siis sama reegel kehtib talisuplemise kohta. Pärast suplust võiks aga tunnikese-paar rahulikult võtta, mitte kohe trenni minna või füüsilist koormust pakkuva tööga tegeleda.

Kui suplus ise võiks toimuda võimalikult napis rõivastuses, sest märjad riided keha vastas suurendavad selle piirkonna kiiremat jahtumist, siis pead ja käsi-jalgu on mõistlik külma eest kaitsta.

«Vastavalt soovile võib talisupluse juures kasutada talvemütsi või neopreenist mütsi, samuti neopreenist kindaid ning jalanõusid. Viimased on sobilikud kindlasti ka lastele, kelle nahk on õrnem ning jalad ja käed rohkem tundlikud ja külmakartlikud,» selgitab kooliõde. Veest väljudest tuleb end esimese asjana kuivatada, riided vahetada ja panna kindad kätte.

«Oluline on, et keha ei jahtuks pärast veest väljatulekut maha, sest nii võib külmetada. Pärast suplust alusta keha soojendamisega seestpoolt, selleks sobib hästi kuum jook,» soovitab Kätlin Laas. Ka sooja duši alla minek aitab kehatemperatuuri ühtlustada, kuid kuuma vee ja sauna osas kohe jääaugust tuleku järel ta väga pooldav pole. «Niisugune järsk temperatuurimuutus sobib ainult täiesti tervetele inimestele ja see on organismile suur stress, ehkki on ka neid, kes usuvad, et leiliruumist jääauku hüppamine toob tervise.»

On ka teisi võimalusi kui jääauk

Karastamine ei pea kooliõde Kätlini kinnitusel tingimata jääkülmas keskkonnas toimuma. Igaühele vesi ja talisuplus ei sobi, on ka teisi võimalusi.

«Karastamine tähendab organismi harjutamist madalama temperatuuriga, et suurendada vastupidavust ilmastikumuutustele. Ja seda saab teha mitut moodi. Kõige olulisem karastamise alustala on igapäevane värskes õhus viibimine, sest hapnik annab heaks terviseks vajaliku energia ja puhastab hingamisteid,» toob kooliõde kõigile käepärase soovituse.

Kodus viibides võiks aga lapsel lasta iga päev 1–2 tundi paljajalu olla, ka see tugevdab organismi. Kes armastab vett, kuid talisuplust proovida ei taha, võib alustuseks katsetada jaheda dušiga. «Kui laps on haige, tuleb karastamisprotseduurides paus teha ja laps terveks ravida.»

Kooliõde Kätlin Laas pole ise talisuplust proovinud, kuid ka temal on oma karastusviis. «Mina ja mu 7-aastane laps harrastame paljajalu lumel käimist. Alustasime mõnest sammust ja siis järk-järgult kasvatasime sammude arvu. Nüüd teeme umbes 20 sammu lumel ja siis ruttu tuppa sooja. Hõõrume jalad rätiga kuivaks ja mina panen soojad sokid, aga tütar hoiab oma jalgu veidi aega pleedi sees ja on peagi valmis jälle tegutsema,» jagab kooliõde oma pere kogemusi.